Maret Vaher, kes eelmisel aastal ISC koosseisus Bergsonil osales, kirjutas selle kohta suurepärase kommentaari. Nii suurepärase, et kommentaari asemel tõstan selle eraldi postitusena välja.
Sest siin on kõike, mida me kaasaelajatena otsime: lõhna, värvi, emotsiooni. Nii ehedalt, et me seda tunneme ja usume.
Sõna on Maretil:
___________
Mul on siin päris põnev- kõrvallaual on lahti eelmise aasta kaart ja esimesed (kui proloogi punkte mitte arvata) 21st KPst ei kattu eelmise aasta punktidega 3 tükki: KPd 4 (uuesti võetuna nr 14) ja 15. Kujutan ette, kuidas esimesel 37 tunnil on Ruth ja Andres pidanud kannatama Randy ja Raini memuaare stiilis, "eh, eelmisel aastal siin... oli lumi puusani..., kõikusime lumistel rippsildadel, otsisime lummemattunud teeraja tulpasid, lükkas tuul Raini koos rattaga kraavi (sinna pole rada veel tegelikult läinud) jne, jne...
Tulemuste juures olevate kaarditükikeste ja/või KP objekti nime abil olen tuvastanud siiamaani kõik KP, v.a. 22 ja 25. Võimalik, et need jäävad minu kaardist välja. Kaart ise näeb oma lipikutega suhteliselt sõjakas välja: justkui lahinguid täis rindejoon!
KP 27 (Stage 6: jalgisetapil) on tuttav hüdroelektrijaam, mille tammist tuleb ka seekord laskuda ja kui õigesti aru saan, ka köiel tagasi sillale tõusta. Eelmisel korral ronisime sillale tagasi mööda suuri astanguid. Liidritel on kulunud seal 40 minutit. Kui õigesti mäletan, läks meil seal ka umbes samapalju.
Üldiselt tundub kaardilt vaadatuna see Stage 6, mida liidrid hetkel lõpetamas on, võrdlemisi igav - palju on kõndimist (jooksmist ;) mööda suuri teid. Näis, kustkaudu nad rattaga tagasi Karpazci juhatatakse, et järgmisele suusaetapile minna.
Küsisid, mis tunne on pärast 36. tundi. Jah, mis ma lohutuseks oskan vastata, ega see eelmisel aastal eriti mõnus tunne ei olnud. Mul oli siis suur nõrkushetk juba 24.tunnil, aga õnneks sain pärast suusatamist Rumcjaise hütis 45minutit voodis magada, kosudes niipalju, et jälle naeratada suutsin. Tempo oli meil esimesel ööpäeval minu jaoks liiga kiire olnud ja eks see küpsetas ka poisid endid läbi.
Tollel hetkel aga aitas mõte, et ma ei katkesta kohe, vaid alles pärast järgmist etappi (105 km ratast). Ootamatult endale (imeline, kuidas inimene taastub!), polnud mul paari tunni pärast katkestamise mõtetki.
Hullem lugu oli järmisel ööl, kui Heiti juba poolest päevast (ehk siis 48. tunnist alates) põlvevalude vastu valuvaigisteid võttis ja Raini köhimine nii Heitile kui minule külge lõi. Üleval harjal rühkides- komberdades lõi mul ootamatult välja sääreluupõletik - seda häda pole mul ca 20 aastat olnud, ja kui Raini samm ka päris aeglaseks jäi, tuligi karm otsus vastu võtta. Heiti põlv oli kohe nii valus, et tagasisõidu pakkimise töö tegid Randy ja Rain kahekesi.
Ma hoian tõesti mõlemat pöialt, et nad seekord lõpuni vastu peavad! Oma SMSides olen manitsenud neid puhkama ka vahel, ja hoidma pilku horisondil, nagu viimases GoDiscoveris polaarseikleja Børge Ousland rõhutas. Sellist rada suudetakse läbida vaid võistkonnaga, kus kõik kõiki toetavad ja suudavad ka 70.tunnil nalja heita.