Liis Kängsepa raamatust "Minu Argentina" olen tema ilmumise järel läbi oma isikliku prisma juba kirjutanud, aga proovin nüüd siis ka arvustuse moodi asja kokku panna. Põhjuseks siis kirjastuse Petrone Print, minu jaoks küll pigem lihtsalt Epu, blogiarvustusmäng.
Mõistuse ja südamega Buenos Airese getos
Liis Kängsepp "Minu Argentina", Petrone Print 2008
"Kui sa viieteistkümneaastaselt ei võitle maailma ebaõigluse vastu, pole sul südant. Kui sa kolmekümne viie aastaselt seda ikka veel teed, pole sul mõistust." Umbes nii ütleb üks vana, ei-tea-kelle poolt sõnastatud tarkusetera.
"Minu Argentina" autor Liis Kängsepp on parajasti viieteistkümne ja kolmekümne viie vahepeal, mis tähendab, et tal peaks olema nii südant kui mõistust. Ongi.
"Minu Argentina" on nagu tango - kirglik, raevukas, lüüriline ja samas väga täpselt kontrollitud sammudega. Autori majandusajakirjaniku taust lööb heas mõttes välja näiteks teksti faktitäpsuses. "Välisministeeriumi andmetel elab Buenos Aireses 1500 eesti päritolu inimest," ütleb ta, mitte ei uduta "küllaltki vähestest eestlastest". Või siis märgib "pärast peeso devalveerimist 2002.aastal", mitte lihtsalt "pärast peeso devalveerimst mõni aasta tagasi". Inimesed, kes ise on kirjutanud, teavad, kuidas kõiki selliseid väikseid fakte tuleb otsida ja üle kontrollida ning teavad sedagi, kui palju lihtsam oleks sellistest kohtadest umbmääraselt üle libiseda.
Teine asi, mida selles raamatus sügavalt hinnata, on lustakad paralleelitõmbamised Eesti eluga. "Metallraha on Buenos Aireses samasugune defitsiit kui õhukesed siidsukad nõukogudeaegses Tallinnas," "Kohalikes poppides telesaadetes esinevad naisterahvad, kes väidetavalt on vanemad kui Marju Kuut, aga näevad välja nagu Liis Lass" - sellised fraasid panevad tahtmatult muigama ja toovad Argentina kuidagi väga lähedale.
Argentina kireva metsikuse on autor osanud suurepäraselt raamatusse püüda. Recoleta staatussurnuaed, millel on oma blogi. Jeesuse elu tutvustav lõbustuspark. 9 de Julio, maailma väidetavalt kõige laiem tänav. Palermo Viejo trendipoed. Kollased taksod ja punane vein, grill-liha ja edevad Argentina mehed. Che, Evita ja Maradona. Iluoperatsioonid. Kõige selle taustal aga sünge varjuna Varjatud Linn ehk geto, mis 1978.aasta jalgpalli MMi ajaks hiigelseina taha peideti ja sinna jäigi.
Mis aga puutub alguses mainitud kirge ja raevu, siis nende emotsioonidega kirjeldab autor elu Ciudad Ocultas ehk Varjatud Linnas.
"Kuidas sa end tundsid, kui nägid esimest korda vaesust?" on ta /töökaaslane Josh/ minult küsinud mõned nädalad varem, oma viimasel tööpäeval.
"Ma ei mäleta," vastasin ma talle toona õlgu kehitades.
Sergio ja Lydia juurest koju minnes sain ma aru, et ma ei mäletanud, sest ma polnud tõelist vaesust veel kunagi näinud.
Sellised kohad panevad nutma. Ja tegelikult ongi just see vaade "Minu Argentina" suurim väärtus - aus, vahetu, ilustamata ja ennast imetlemata vaade vabatahtlike päevakeskuse argiellu.
Ja muidugi on see väärt raamat ka neile, kes läbi maailma eelkõige iseennast otsivad.