Vaikne mõtteuid, et minu järgmine töökoht võiks olla avalikus sektoris, sai täna kõva tagasilöögi. Sest kardan, et selle jäikusest, aeglusest ja ebaefektiivsusest läheksin ma lihtsalt hulluks. Olgu, möönan poliitiliselt korrektselt, et ülaltoodud üldistus on tehtud ainult kohtusüsteemi ja minu tänase kogemuse põhjal ega pruugi paika pidada muudes valdkondades ega teistes tingimustes.
Olen Tartu Maakohtus ühe kriminaalasja tunnistaja. Öelda on mul vähe, nii et tegin ettepaneku anda oma väike tunnistus kirjalikult ja kinnitada see digiallkirjaga. Eiei, on ju ikka kohtusaal ja tunnistajapult ja kindlad protseduurireeglid kohtupidamiseks. Ja lohutuseks kuulsin, et vaevalt mul üle veerandtunni läheb ja et saan lasta kohtul sõidukulud kompenseerida.
Egas midagi, veedan siis selle viieteist minuti nimel viis tundi oma elust Tartu maanteel. Ehkki mul on esmaspäev alati kõige kriitilisem ja kiirem tööpäev. Rääkimata sellest, et on üsna totakas tunne näidata tööandjale vaba päeva küsimiseks kohtukutset, kus hoolimata minu rolli tühisusest on räige hoiatus: ” Mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämisel võib kohus Teid vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku §-le 138 trahvida kuni 200 miinimumpäevamäära (kuni 10.000 krooni) ulatuses või kohaldada Teile kuni 14 päeva aresti. Samuti võib Teie suhtes kohaldada sundtoomist (§ 139) või kuulutada Teid tagaotsitavaks (§ 140).” Hea, et vähemalt üles ei pooda.
Nii, rahvas koguneb. Lobisen ooteajal samuti tunnistajaks oleva tuttavaga. Saali uksed avatakse. Väike kõhklus sisenemisel – milline on tunnistajate, milline süüaluse koht, või on seal üldse vahet? Kas üldse tohib istuda? Kas need seal laua taga ongi kohtunikud? Aga miks nad siis talaaris pole, või ei kantagi tänapäeval enam talaari?... Ja nii edasi. Teadmised kohtupidamisest pärinevad ju Ameerika filmidest, mitte Eesti tegelikkusest. Õnneks, peab siinkohal muidugi ütlema.
Uks prahvatab lahti ning kohtunik – jah, siiski talaaris – marsib sisse. Kõik tõusevad, tõuseme meiegi. Ja istume uuesti, kui kohtunik lubab.
Lühike sissejuhatus, kus tuvastatakse, et süüalune, tema advokaat ja kõik kutsutud tunnistajad on kohal. Ja siis ütleb kohtunik, et kuna kahjuks on üks rahvakohtunikest ootamatult haigestunud, tuleb istung umbes kuuks ajaks edasi lükata. Varem pole lihtsalt vabu aegu.
Bingo.
Ma tõesti ei kujuta ette äriühingut, mis saaks endale lubada maast-ilmast kokkukutsutud suure osalejatearvuga koosoleku viimasel hetkel ärajätmist põhjusel, et keegi – kusjuures üldse mitte kõige olulisem osaleja – on haigeks jäänud. Kõik on asendatavad ja asjad on – küll enama või vähema paindlikkusega, kuid siiski - delegeeritavad.
Saan muidugi aru, et kohtus peavad olema jäigemad ja arhailisemad reeglid kui äriühingus. Aga ikkagi!!!!
Ja olen äärmiselt ebavaimustunud mõttest, et kuu aja pärast tuleb uuele katsele tulla. Sest mine tea, mis siis võib juhtuda, nii et istung tuleb jälle edasi lükata. Küllap jäängi selle mõttetu tunnistuse nimel Tartu vahet jõlkuma, kardan ma.