"Noh, televiisorit ei ole või ???" Niimoodi tervitas Jaan Künnap oma "noori", kes olid 24.veebruaril kogunenud Rannamõisa jääronima. Ilmne vihje sellele, et oleks hoopis võinud kodus telekast vabariigi aastapäevale pühendatud paraadi vaadata.
Tegelikult olin ma mõelnud, et peaks lapsed kaasa võtma ja Vabaduse platisle paraadi oma silmaga vaatama minema, aga noh, oli külm (-14 hommikul kell 9) ja ei viitsnud ka, ei mina ega lapsed, ja nii me siis ei läinudki. Mina läksin selle asemel paar tundi hiljem jääronimisele.
Rannamõisas oli jääd päris ilusti. Meie kohalejõudmisel möllas seal ühe köie juures Ülts oma sõpradega. Sõbralikud nööked, ja siis sedasime Leivoga ka oma köie üles. Ooh, iga talv teeksin ma jääronimist nagu esimest korda... Päris hirmus oli üle hulga aja esimest korda tühjusse astuda...
Pärast ronisime kordamööda jääseinast üles ning siis läks Leivo altjulgestuses ees, pani kolm jääpuuri ja tegi jaama. Mina ronisin järgi ja korjasin puurid ära. Kõlab hästi, aga tegelikult oli ikka päris raske.
Kuna oli imeilus ilm, läks pärast Leivo oma lastega ja mina omadega Jägala jääkoske vaatama. Tähendab, minu lastest oli kaasas ainult Kati ja tema sõbranna Ester, sest Ode ei viitsinud tulla ja Jüri oli sõbra pool ja kah ei viitsinud tulla. Kose taga oli (kaugema kalda poolt lähenedes) põnev koobas ning sai ka ronida selle ees oleval jää- ja lumekuhjatisel.
Millest mul aga kahju oli, oli see, et ma ei saanud Leivoga sõnagi vahetada ega ka mitte lasta tal endast jääkose juures pilti teha. Korra isegi hõikasin teda, aga ta oli nii ametis filmimise ja pärast lastega, et ma hakkasin ennast kuidagi kohmetuna tundma.
Õhtul loomulikult vaatasin presidendi vastuvõttu. Sürpriis oli Jaanus Piirsalu (minu ülikoolituttav, ja kes peaaegu oleks meiega Aconcaguale kaasa tulnud) Evelyn Sepa saatjana - no ikka selline sürpriis, et ei saanud seda siiagi kirjutamata jätta :)
Eilse päeva (kolmapäeva) suursündmus oli aga kõigepealt see, et tööpäev oli kolm tundi lühem, nii et koju sai juba kell 2. Ja siis veel see, et Kati oli koolis näiteringis endale pika pinnu jalga astunud (tantsisid lava puupõrandal sokkides). No Katiga ikka juhtub! Sorkisin nõelaga ja sain pool pindu välja, aga siis läks see sunnik katki ja pidin sügavamale operatsioonile asuma. See oli kindlasti väga valus, ja päris kätte ma lõppu ei saanudki. Aga järgmiseks päevaks oli õnneks ise välja liikunud (et mitte öelda välja mädanenud).
Ja siis käisime Jüriga (!!!) Trummis suusatamas. See ei meeldi talle üldse, aga ta peab natuke harjutama, sest järgmisel aastal on tal terve kolmas veerand suusatunnid sealsamas Trummi radadel.
Esmaspäeval ja teisipäeval käisime lennujaamas, vastas kõigepealt Argentinast naasval Airil ja siis Toomasel-Aivol.