Viimasel ajal on taas hakatud aktiivsemalt arutlema rongiliikluse korralduse üle. Tõsi ta on – Euroopas peab pidevalt vastama küsimusele, et kuidas rongiga Eestisse saab. Eee… ei saagi õieti.
Eestis endas ka ei saa. Lisaks sellele, et kohustuslik vajadus autot omada hoiab talente koju tulemast, on minulgi nüüd sellesse tõrvapotti oma kogemus lisada.
Laupäeval oli mul plaan, et pärast Maijooksu võtan ratta, istun rongi ja sõidan sellega nii lähedale Extari finišipaigale Jaanimäel kui võimalik.
Ja leidsin asja uurides, et Eesti raudteevõrgustik pole tõepoolest mingi võrgustik, vaid Tallinnast hargnev hõre luud. Oleksin saanud Tallinnast ainsa õhtupoolse rongiga kella kaheksaks Tartusse, aga kõik sealsed Lõuna-suunalised rongid väljusid ainult hommikupoolikul. Minna edasi ainult rattaga? Keset päeva olnuks see ligi 90km isegi tore, ööeelseks tretiks tundsin end ikka moraalselt pehmekesena.
Ja mõtlesin Leivo räägitud Roheliste Rattaretke teemaarendusele, kus infrastruktuuri arendustena seati vaekausile Saaremaa sild ja raudteelaiuse euroopalikuks ümberehitamine. Muidugi, raudteelaius pole veel mõistlik rongiliiklus, aga vähemalt hea eeldus selleks.
PS. Rattaga bussis reisimise varianti uurisin ka. Sain teada, et jalgratast saab bussis transportida enamvähem algosakesteks lahtivõetuna ja spetsiaalsesse rattatranspordikotti pakituna. OK, sellest saan isegi aru – oht teiste inimeste pagasile (rattaketti kujutatakse ette imemääriva asjana ja mõnel rattal see nii kahtlemata ongi), lisaks bussifirma vastutus pagasiruumis lahtiselt rappuva ratta enese pärast.