Sel nädalal stardib Tansaaniasse Fixidee grupp "Tippu Eesti eest!", mis esialgsete plaanide kohaselt pidi viima Aafrika kõrgeima mäe Kilimanjaro (5895m) otsa sada eestlast. Isegi kui neid on kokku saanud vähem kui sada, on ilmselgelt tegu eestlaste ulatuslikuima invasiooniga Kilimanjarole.
Esimesed eestlased olid Kilimanjaro tipus 1994. aastal, kui Jaan Künnap ja Vladimir Vladimirov-Meema viisid üles 15 inimest. Samal aastal kuu aega hiljem tõusis Kilimanjarole teinegi, sedapuhku 11-liikmeline eestlaste grupp Urmas Graueni juhtimisel. Pärast seda oli minu teada seitse aastat vahet (parandatagu mind, kui eksin), kuni 2001.aasta detsembris tõusime mööda Machame Route´i tippu mina (pildil) ja Raul Vahisalu ning umbes kuu aega hiljem, aastanumbri järgi küll siis juba aastal 2002, Tõivo Sarmeti grupp (ei mäleta enam kahjuks, palju seal täpselt inimesi oli, vist 5). Edaspidi on mäel käinud veel mitu eesti gruppi, kuid kindlasti mitte nii suurearvuliselt kui see praegune.
Mida Kilimanjaro kohta öelda? Kõigepealt, ta on ikka tõeline kommertsmägi. Kuna ta on piirkonna elatusallikas, siis omal käel sinna otsa minna ei tohi. Tuleb palgata giid, abigiid, kandjad, abikandjad, kokk ja abikokk. Noh, neid abisid ametlikult küll vaja ei ole, aga see lihtsalt kukub nii välja - iga palgatud must toob mõne oma sõbra või sugulase kaasa, nii et lõpuks saadab mägironijaid vähemalt pool suguharu. Kellele kõigile on muidugi vaja pärast tippi anda. Samas on see väga mugav: ise kannad ainult väikest kotikest shokolaadi ja joogipudeliga, ei pea süüa tegema ega telki püstitama.
Võimas on Kilimanjaro kindlasti ka. Kerkib kuidagi väga ootamatult keset lauget savanni, esimesel nägemisel ikka hirmuäratavalt suur.
Radadest. Machame Route on keskmise raskusastmega rada, kus kasse ja kirkasid vaja ei lähe ning ööbimine on telkides. Kergeim ja enimkasutatav on Marangu Route, kus ööbimiseks on isegi kämpingud. Keerulisematel radadel (Umbwe Route) läheb väidetavalt vaja ka jääronimisvahendeid - või ma ei tea, kas enam läheb: Kilimanjaro lumemüts ja liustikud olevat tänavu esimest korda 11 000 aasta jooksul ära sulanud. Aastal 2001 oli liustik veel täiesti alles, aga Machame raja üle-liustiku-lõik oli käidav ka ilma kassideta.
Kuigi Kilimanjaro on Elbrusest paarsada meetrit kõrgem, on tõus Kilimanjarole oluliselt lihtsam kui Elbrusele. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Võtmekoht on tipust umbes kahe tunni ja kahesaja meetri kaugusel asuv Stella Point: kes tagasi läheb, annab alla enamasti just seal. Enamik puhkab pisut ja läheb edasi. Sellest, et murdepunkt pole väga kriitiline, annab märku näiteks see, et Raul võttis edasi liikuma hakates valjult üles armastatud eesti lauluviisi "Hakkame, mehed, minema..." :)
Aga igatahes pean pöialt. Et see invasioon ikka kõigil osalejatel õnnestuks. Tervitatagu siis Kilimanjarot ka minu poolt, palun.
Ah jaa, Kilimanjaro on nüüdseks kaetud mobiilsidega. Teenust pakub Vodacom Tanzania ning kuna EMT-l on avatud temaga roaming, peaks tipust saama koju helistada. 44 krooni minut.