Kati käis 8.klasside täppisteaduste olümpiaadi matemaatika koolivoorul. Õpetaja andis pärast ülesanded koju kaasa, et lahendagu kontrolliks koos emaga üle. Ei tea, millest küll mulle selline au, aga eks ma siis proovisin.
Jubejube, kuidas ma enam ei oska! Pole aastaid numbrilist mõtlemist treeninud ja kõik on läinud. Ei märka enam numbritevahelisi seoseid ega mäleta lihtsaid tõsisasju. Neljakohaline 8-ga lõppev arv murru lugejas, kas saab kolmega taandada? Hakkan mõttes pikalt läbi jagama, kui Kati juba ütleb, et saab küll, ristsumma on 18. Õige küll, niimoodi sai kiiresti teada. Tehted murdudega - tõeline piin. Kuskilt ajusopist tulevad küll reeglid meelde, aga see kõik võtab aega. Kolme tunniga mina küll poleks neid viit ülesannet ära teinud.
Jaan laenas Karlile raha tingimusel, et Karl maksab tagasi kogu summa ja veel ühe kolmandiku sellest summast. Sel juhul oleks Jaanil pärast 1/7 võrra rohkem raha kui algul. Karlil oli hea meel, et Jaan teda hädast välja aitas ja kui ta tagasi maksis, andis ta Jaanile veel 8 krooni pealekauba. Nüüd oli Jaanil 1/5 võrra rohkem raha kui algul. Mitu krooni laenas Jaan Karlile?
Ah?
Kati sai vastuseks, et 140 krooni. Ja pean tunnistama, et oma kontrollija ülesannet ma siinkohal küll täita ei suutnud. Ma EI SAANUD ARU, kuidas ta selleni jõudis!!!!
Ma enam peaaegu ei usu, et ma üldse olen kunagi matemaatikat õppinud ja loogiliselt mõelda osanud.