Kaks päeva pidasin täiesti põnevat ametit: olin Kati klassiekskursiooni saatja. Ekskursioon toimus Soomaal, kus esimesel päeval pidime kanuuga sõitma ja teisel rabamatkama, aga see viimane jäi kahjuks ära. Esiteks sellepärast, et sadas hullult vihma ja teiseks sellepärast, et Loodusmatkade bussil, mis meid sohu pidi toimetama,läks radiaator katki.
Ekskursioon algas kell 6.30 Balti jaamast, kus õpetaja ja saatja töö oli oma tibud (neid oli kahe klassi jagu) üle lugeda ja ühte vagunisse toimetada. See kulges kenasti, ehkki ma 8.klassi lapsi üldse ei tundnud ja Kati klassijuhataja kah peaaegu mitte - aga õnneks ei tikkunud keegi neist seltskonnast irduma. Männiku jaamas tuli peale ka nende õpetaja, nii et tundmatuse mure kadus.
Hommikul olid kõik lapsed üsna unised ja rongisõit kulges rahulikus meeleolus. Ilm oli ka vihmane, mis hommikusele unisusele oma panuse andis.
Tori rongijaamas oli meil vastas nii Loodusmatkade auto/buss kui nende kolleeg-konkurent Aivar Ruukel oma tuttava minibussiga. Loodusmatkade sõiduvahendisse poleks kõik meie ligi 40 rahvast ära mahtunud ja nii tehti sõbralikku koostööd. Aivaril endal oli sel päeval kantseldada jalgrattagrupp, kes bussiteenust ei vajanud. Lisaks ootasid seal meid autoga kaks kaheksanda klassi ekskursioonisaatjast isa, kanuu katusel.
Navesti jõe ääres said tulevased kanuuhundid matkajuht Koidult esimese lõbusa instruktaazhi sõiduvõtete kohta (sisaldas muuhulgas teadmist, et mõlast lahkub õige kanuumatkaja ainult surnuna või matka lõpus jms) ning sõit võis alata. Jagasime oma rollid nii, et isad oma kanuuga olid kõige lõpus, mina aga kuskil keskel - esimesed saavad eeldatavalt endaga ise hakkama, kui nad juba teistel eest ära suudavad sõita. Kuna ka mõlemad õpetajad olid kanuus esimest korda elus ning üks neist oli juba tugevas penisonieas, siis nende ülesanne oli teekond lihtsalt edukalt ära sõita.
Mina olin ühes kanuus Kati ja Looraga ning see oli igati tore paatkond. Algul oli Kati ninas ja Loora keskel, aga natuke enne lõunat vahetasime nende asetusi, et ka Loora saaks eesolemist proovida. Mina olin mõlemal juhul tagaistmel.
Tegelikult läks lastel kanuutamine isegi üllatavalt hästi. Algul käidi muidugi sinkavonka ninapidi kallastes, aga peagi said sõudjad asja selgeks ning kursi sirgeks. Kolm paatkonda (sh see, kus olid mõlemad õpetajad) jäid ülejäänud üheksast küll üsna tublisti maha, nii et lõunapeatuses tehti vangerdus: esimestest kanuudest tõsteti üks tugevama poiss nendesse paatkondadesse ning sealt siis üks "vahetusliige" poiste kanuudesse. See võrdsustas kanuude tempo.
Lõunat sõime Jõesuus Kodu kõrtsis ja pärast külmvihmast sõitu oli soe lõuna ja soe ruum ülimõnus. Mõnus oli ka see, et ees ootaval Pärnu jõel lubas Koit kiiremat voolu ja rohkem kärestikke, nii et sõit paistis emotsiooni- ja vaheldusrikkam kui Navestil tõmbamine.
Viimase jutu kohta pidi muidugi paraku ütlema, et lubamiseks oli see hea küll. Tegelikult oli Pärnu jõe vool vaid pisut kiirem kui Navestil, ja kärestikud olid kah sellised, et oleks võinud ikka palju suuremad olla. Paaris kohas ikka lainetas ja vett pritsis, aga ühine ootus oli ikka palju enamaks. Meie paatkonna emotsionaalseim hetk jäigi hoopis Navestile, kus tammist üle sõites korraks kivi otsa kinni jäime ja kanuu korraks ohtlikult kõikuma jäi. Sama trikki kordas teiste kivide juures veel paar paatkonda, üks koguni nii tõsiselt, et isad pidid aitama teda lahti päästa.
Kuna matka pikkus oli kokku 23km, tundus lõpu eel sõit juba nii pikana, et õpetajad (kes nüüd ühe tugeva poisi Eveni toel esimeste hulgas olid) hakkasid kahtlema, kas me oma ööbimiskohast mitte Urumarja spordibaasist juba mööda pole sõitnud. Kiire telefonivestlus Koiduga aga kinnitas, et kõik on korras - hiigelsuurest põllukivist polnud me veel mööda sõitnud.
Lõpuks jõudis aga ka kauaoodatud Urumarja kätte ja järjest hakkas kangete jalgadega rahvas kanuudest maale kakerdama. Loomulikult oli peaaegu kogu sõidua aja uitsetanud peenemat või jämedamat vihma, nii et liigutuste kangusele lisandus ka külmakangestus. Ümber küll keegi polnud käinud, aga enam või vähem läbimarjad olime kõik.
Sellel pildil randub kanuu hüüdnimega Titanic, koosseisus Genes, Kertu ja Kristjan. Oma nime sai ta muidugi just selle järgi, et ta kuidagi pöörata ei tahtnud ja järjekindlalt kaldasse jooksma kippus.
Riided kuivade vastu vahetatud, algas juba parem elu. Püstitasime telgi, mille elanikeks said seekord mina, Kati, Ester, Loora ja Liina. Seitsmendikest olime meie ainsad telkijad, teised ööbisid Urumarja laagri tubades. Kaheksandikest seevastu telkisid kõik, välja arvatud nende õpetaja.
Telkimine oli hoolimata ladistavast vihmast õige otsus. Urumarja toad olid nõukaaegse remondiga kitsukeste narikohtadega võrdlemisi ebameeldivad ruumid. Ja maksid 100 krooni öö ühele inimesele (koos linadega veel 125)! Ja vastu hommikut oli tubades külmaks läinud, smas kui telgis oli kogu aeg mõnusalt soe.
Ah jaa, õhtul jäid kõik üpris ruttu magama, sest oldi väsinud. Ei olnudki mingit vaeva, et öösel möllu ei oleks! No majades natuke ikka oli ka, ukselingid olid ära pasteeritud ja Liina teksapüksid, mis nöörile kuivama olid jäänud, oli veetud poiste toa akna alla ja väidetavalt neile peale pissitud. Esimese probleemi lahendasime nii, et süüdlasi otsimata nühkis igaüks puhtaks oma toa lingi ja teise osas tuvastas klassijuhataja nuusutamise teel, et pissimise jutt oli poiste väljamõeldis, ning Liina sai oma püksid tagasi.
Teine päev oli pointless, nagu juba algul öeldud. Pärastlõunal, kui vihm enamvähem üle oli, alustasime jalgsimatka Tori poole (7km), et vähemalt midagi teha oleks. Teel tabas meid aga muidugi jälle vihm, nii et Tori kiriku juurde jõudes olid kõik läbimärjad ja varjusime ühe poe esikus. Poepidajad ei pahandanudki, sest loomulikult ostsid kõik ootamise ajal mingit ninnunännut.
Siis tuli Loodusmatkade buss ja viis meid Jõesuusse sööma. Ja söögiajal läks ilm jälle ilusaks, nii et kui meid oli Torile tagasi toodud (rongini oli nii-ii palju aega, et Koit arvas, et selles niiöelda jaamas lihtsalt surdaks igavusse ja oldagu pigem Toris), saime käia Tori põrgut ja kirikut vaatamas.
Jah, ilmselgelt oli see Tori kurat, kes meile ilmaga selliseid vingerpusse mängis. Kati annetas talle 10 senti ja õhtuni oli ilm päikseline.
Nii saigi Kati Tori kuradiga sõbraks.
Rongi oodates oli meil muidugi üle tunni vaba aega, nii et poisid tegid leitud käepärasest prahist rööbaste kõrvale lõkke ja püüdsid plastpudelit plahvatama saada. No siis pidi ekskursioonisaatja neid loodusõpetuslikult harima, et nii väikse lõkke peal sulab pudelisse enne auk, kui õhk sees niipalju kuumeneda jõuab et pudel plahvatab :)
Lõpuks tuli aga ka rong ja õhtul kella üheksa paiku olime taas väsinult, kuid õnnelikult kodus.