Selle eest, et ka minul on nüüd maraton joostud (kõrvaloleval Spordiportaali fotol on minu õnnelik finish ajaga 4:37), pean aitäh ütlema sellele, et Urmo Raiendi polnud tänavu ühelegi maratonile jõudnud. Aga kuna tal on aastaid olnud traditsioon igal aastal mõni joosta, ei jäänud tal nüüd muud muud üle kui vahetult enne aastalõppu ise üks selline korraldada. Ja kuna teada sai maratonist kõigest paar nädalat enne selle toimumist, polnud mul võimalust ka liiga pikalt muretseda oma treenimatuse pärast - seni oli mind maratonidest eemal hoidnud just see, et teadaolevalt tuleks nende jaoks mitu kuud varem trenni tegema hakata, aga sellega on mul millegipärast laisad lood.
Nii et nüüd siis eksprompt-maraton. Võtsin eesmärgiks jõuda finishisse 6 tunniga, oletades, et viimased kümmekond kilomeetrit enam joosta ei jaksa ja tuleb end lihtsalt tahtejõu varal finishisse jalutada. Tahtest mul kunagi puudust ei tule, seda ma ei kartnudki, kuid muretsesin oma liikuvate osade - põlvede ja lihaste - füüsilise suutlikkuse pärast.
Aga - minu elu üks suurimaid üllatusi! - maratoni tervikpikkuse läbijooksmine oli ootamatult hõlbus ning ainsad sammud, mis ma kõndisin, olid joogipunkti järel. Sest siis oli ühes käes joogitops ning teises hapukurk või banaan ning neid oli kergem manustada kõnnitempos.
Ja minu elu üks suurimaid aitähhe kuulub nüüd kolleeg Henrile, kel oli kahtlemata väga suur osa minu õnnestunud maratonijooksus. Nimelt oli muidu väga välejalgsel Henril plaan teha seekordne maraton ca 5 tunniga (lõpptulemuseks sai 4:30), et läbida üks pikk rahulik kestvustreening edasiste võistluste huvides. Nii õnnestus mul peaaegu kogu rada Henri sabas joosta ning tema abil ühtlast tempot hoida - endal olnuks mul sellega kindlasti probleeme.
Nojah, algul nägi mu strateegia ette liikumisviisi, mille peale tõelised maratoonarid ilmselt pead vangutavad: joosta algul pigem kiiremini ja koguda ajavaru, mille arvel hiljem rahulikult lonkida. Otse öeldes oli strateegia selline: joosta Henri tempos nii kaua kui jaksan ja siis vaadata mis edasi saab. Allolev Spordiportaali pilt demonstreeribki seda stiilinäidet (Henri Jõesalu nr 4 all).
Vana-aasta maraton kulges 10 ringil, neist esimene lühike ja teised ca 4,5km pikkused. Alustasime neljakesi koos: Henri, Raimond, Alar ja mina. Eespool oli Leivo (lõppaeg 3:47) ja eraldi Riho, kes jooksis koos abikaasa Kaiaga. Ka Kaiale oli see elu esimene maraton ning kui tema oli algselt plaaninud joosta ainult pool, oli temagi visa mägimatkajana see, kes maratoni endale ootamatult lõpuni tegi (4:54). Meid oli rajal nii palju sellepärast, et kui mina (vist Leivo õhutusel) olin otsustanud maratoni läbi teha, püüdsin endale rajale kaaslasi hankida, kes samuti aeglasemalt jookseksid kui muud hullud. Sest oli ju selge, et talvemaratonile tulevad kokku ainult hullud. Või siis väledad põdrad, kel üks maraton ees või taga.
Igatahes, kui olime laupäeva varahommikul, mil kõik normaalsed inimesed magasid, kambakesi stardikoridoris, ümber oli kottpime ja uitsetas vihma, lubasid kolleegid mulle Aasta Ässitaja tiitli anda :) Aga küllap olid lõpuks äärmiselt rahul nemadki, nii et ehk jääb see tiitel mul siiski saamata.
Algus oli ootuspäraselt kerge. Üks ring, see lühike - küll mul oli hea meel, et lisaringike oli kõige esimene, mitte ei jäänud viimaseks "sabaks"! -, teine, kolmas, neljas... Sõime ja jõime igal ringil korralikult ning kuna olime neljakesi, siis esimesed viis ringi me minu meelest ka vahetpidamata lobisesime. Väga lõbus oli.
Alates neljandast ringist hakkasid säärelihased ennast tunda andma. Jooksin nüüdsest igaks juhuks mitte asfaldil, vaid tänava kõrval murul, kus see vähegi võimalik oli. Sellest oli kindlasti palju abi ning kergendust.
Ringide jooksmisel oli veel see tore omadus, et üks sirge oli mõlemas suunas ühine. Seega nägi mõlemas suunas vastutulijaid ning see seltskondlik lõik oli mulle iga ringi oodatuim osa. Sai võrrelda oma tempot teistega (Leivo tuli meile iga ringiga aina varem vastu), lehvitada vastutulijaile ja hetkeksi ei tekkinud tunne, et oled rajal kuidagi üksildaseks jäänud.
Kõige raskem oli mulle kuues ring, sest siis hakkas kardetult valutama mu probleemne põlv. Etenägelikult olin pistnud tasku Ibumaxi valuvaigisti ning kugistasin selle ringi esimese kilomeetri järel kuidagi alla. Aga mõjumahakkamiseni läks aega, nii et kolmandal kilomeetril tekkis juba tunne, et jään oma grupikesest maha. Aga vist aeglustasid nemad minu ponnistusi nähes ka pisut tempot ja kui tablett toimima hakkas, suutsin taas ka mina kiiremini liikuda. Vist seitsmendal ringil jäi korraks maha ka Raimond, aga temagi tuli oma august välja ja oli peatselt taas jälle koos minu ja Henriga. Alar otsustas pärast kuuendat ringi lõpetada.
Kaheksandal ringil seltsis meiega ka Riho, kes jättis Kaia viimasteks ringideks oma tempot tegema. Temal ja Henril oli energiareservi veel nii palju, et nad jätkasid ka ring enne lõppu samas tempos kui alguses ning eemaldusid minust ja Raimondist püsivalt ja kindlalt.
Kaheksanda ringi metsavahetee-lõigul lamas raja kõrval kaasvõistleja, kelle jalga rebis hirmus kramp. Ma ei saanud tema heaks palju teha, kuid aitasin jalalaba ülespoole sikutada (lihtne äraproovitud abi karmbi leevendamiseks) ning püüdsin krampis lihast pisut masseerida. Ja kuna paarsada meetrit eespool, kus metsarada taas tänavaga ristus, oli korraldajast liiklusreguleerija, siis tollele krambi käes kannatajast teada anda.
Tõttöelda oli pärast seda paariminutilist peatust endalgi tunne, et kramp pole enam kaugel. Tempo aeglasemaks, sügav hingamine... kuidagi sai need kaks ja pool kilomeetrit joogipunktini vastu peetud. Seal jõin neili topsi spordijooki, paar tükki hapukurki peale - ja säärelihased olid nagu uuesti sündinud. Viimasele ringile läksin juba naerusuiselt ja muretult: nüüd ma küll kindlasti ei katkesta!!!
Muidugi ei katkestanud. Tulemused on siin.
Ja mida tegi Leivo? Olles "sörkinud" maratoni 3:47ga, läbis ta järgmisel päeval (ja pöörases tempos!) Tartu Maratoni 63km raja...
Aga kas mina veel kunagi maratoni jooksen? Ei oskagi öelda. Sest nüüd ma tean, et jaksan ta läbi joosta küll, ja edaspidiseks peaks juba hakkama trenni tegema, endale kõrgemaid eesmärke seadma jne... Päris maratoonari hinge mul vist siiski pole, nii pikka maad joosta on ikka pingutav ja tüütu. Kui seda teha üksi. Aga kui jälle tuleks kokku selline hea punt nagu meil rajal oli - siis oleksin jälle raudselt käsi!