Päeval saatis Leivo mulle lingi, et Sparta Spordiklubi teeb õhtul tasuta maastikuratta treeningu algajatele ja naistele. Kõik kolm sõna ("tasuta", "algaja" ja "naine") meeldisid mulle, nii et õhtul leidsin end läbi paduvihma teel Sparta klubi suunas. Esialgu küll autoga ja ratas autos, sest rattaga sõites poleks ma lihtsalt jõudnud.
Esimesel hetkel ehmatasin kohale jõudes küll ära, nähes kahte ralliruudulises Rademari logodega rattavormis väga profi väljanägemisega meest ja ühte samuti profilikus riietuses naist. Kuna iial ei tea, millist tempot ja raskusastet keegi treeningul (isegi algajate treeningul) sobilikuks peab, siis olin valmis end juba kohe esimesel hetkel diskvalifitseerima. Siis sain aru, et mehed on õnneks treenerid :) Ja kohe tuli ka tavalisema väljanägemisega naisi ja ka mõned mehed (kes küll eriti algajate moodi välja ei näinud). Lõplikult rahunesin siis, kui saabus end vihma eest kilekeebiga katnud neiu - jess, see treening siin on tõesti ikka tavalistele inimestele! Sest ükski äge rattaproff trenni ajal ju kilekeepi ei kanna, eks ole :)
Suurema paduvihma ajal saime spordiklubi sees kuulata õpetusi tuules sõitmisest ja vedamise vahetamisest ning siis asusime grupiga Nõmme metsa poole teele. Rivistusime paarikaupa üles ning ülesanne oli sõita eessõitjale nii lähedal kui julgeme. Noh, see polnud mulle keeruline, tänu Xdreamidel Leivo tuules istumise kogemusele. Kuna minu ees juhtus sõitma ka see profilikus riietuses naine, siis ma ka väga ei muretsenud tema liiga ebaühtlase sõidu, vonklemise või ootamatute asjatute pidurdamiste pärast. Vähehaaval jäi ka vihm hõredamaks ja lakkas lõpuks hoopis.
Sujuvalt ja rahuliku tempoga kulgesime Nõmmelt Harkusse. Ilmselt olid aga mõned juurikasemad ja liivasemad tõusud-laskumised väikseks testiks sõitjate oskustele, sest Harkus jagati grupp meie treenerite vahel kaheks. Jess, mina sain sõita eliitgrupis ehk kiirematega - backupiks see, et kui ei jaksa, saab maha jääda ja teist gruppi järgi oodata. No seda ma küll ei kavatsenud teha :)
Tegelikult polnud vajagi. Tempo oli selline, et jaksain isegi suurema pingutuseta kaasas püsida. Kui tuli minu kord vedada, siis muidugi enam nii lihtne ei olnud - aga ma tõesti püüdsin. Ilmselt küll kippus tempo minu vedamisel langema, sest mehed vahetasid mu ikka kiiremini välja kui üksteist. Vähemalt aga oli vedamise suur eelis see, et polnud ühtegi rataste alt savilöga pritsivat eessõitjat :)
Mehed? Jaa, ma olin lausa nii äge, et mingil hetkel osutusin sõitmas neljaliikmelises kõige kiiremas grupis koos kolme meestrahvaga :)
Sõit lõppes aga pauguga. Lõpetades Tähetorni tänava raudteeülesõidukoha juures oma teist ringi, kõlas hele laks. Vaatasin ringi, et mis see nüüd siis oli, kas mingi kivi lendas ratta alt kuhugi vastu või mis - aga nagu selgus, oli hoopis minu ratta esikumm. Õnneks täiesti lõpu eel. Ja kui treener mind kiitis, et tavaliste pedaalidega sellist kiirust vastu pidada peab ikka hea mootor olema, siis oli mul tuju ka kohe jälle hea, isegi väga hea :)
Nii et trenn jätkus jalgsietapiga Harkust koju. Pälvisin sel päris pikal jalutuskäigul kõigi vastutulijate tähelepanu, sest Harku savistel teedel sõitmine oli teinud mind mitte lihtsalt Pipiks, vaid katnud terve esipoole, nägu kaasa arvatud, ühtlase valkjashalli kihiga. Pesin näo puhtaks ja helistasin lauatelefonilt Leivole, et ta transpordiks mind auto järele. Nii et kell pool üksteist õhtul oli mul trenniga selleks korraks ühel pool, auto ja ratas kodus, ratas isegi pestud, ja sain ka ise dushi alla minna.
Kokkuvõttes näitas see trenn minu rõõmuks, et päris algaja pole ma isegi rattarenni mõistes kaugeltki mitte. Ja ma tahaksin midagi sellist - koos minuga enamvähem sama või pisut tugevamatega - trenni edaspidigi teha. Sest kui ma sõidan kogu aeg koos nendega, kes minust nii masendavalt palju tugevamad, kaob mul igasugune usk endasse ja ma tundun endale maailma halvima rattasõitjana. Siis on vahepeal hea kogeda, et polegi nii hull :)
Ja tegelikult on mul igast sellisest sõidust ikka midagi õppida ka. Seekord panin kõrva taha näiteks õpetuse, kuidas sadula alt tagantsõitjaid vaadata.
Ja pealegi on mul oma uuendatud rattaga nii-nii hea sõita, et lihtsalt patt oleks seda mitte teha!