Kaks viimati loetud raamatut – Epp Petrone „Kas süda on ümmargune? 2.osa“ ja Kristiina Ehini „Paleontoloogi päevaraamat“ on arvustajatele ilmselt üsna keerulised. Kuidas sa ikka arvustad teise inimese elu, isegi kui see on kirja pandud ilukirjanduslikus või kunstipärases vormis?
Muidugi võib proovida elu kõrvale jätta ja mõelda ainult kui raamatust, ehkki see on keeruline. Aga ma vähemalt proovin.
***
„Kas süda on ümmargune?“ oli mul tegelikult toimetamise käigus juba risti- ja põikipidi läbi loetud, aga ma ei ole siiamaani üle saanud (ega saagi ilmselt kunagi) sellest emotsioonist, mida pakub valmis raamat. Või isegi kujundatud artikkel ajakirjas või ajalehes. See on ikka midagi hoopis teistsugust kui tekstifail arvutiekraanil. Ja seepärast ma ei usugi, et e-raamat paberraamatu niipea (kui üldse) välja sööb…
Aga tagasi raamatute juurde. „Kas süda on ümmargune?“ jätkab ootuspäraselt minajutustaja (ärge unustage, ma püüan seda vaadelda päris-Epust lahus) elu sealt, kus eelmine osa lõppes. Või peaaegu. Esimeses osas kriisis vankunud abielu on teise osa alguseni kokkulapituna püsinud, kuid õhus terendab uus kriis. Jälle tahab naine minna – maailma kutsub, ahvatlused ahvatlevad, karjäärgi tahab tegemist – ja jälle vastandub neile rahututele võngetele mehe soov juuri alla ajada, koera kasvatada, lapsi saada… Tõsi, see viimane soov on tegelikult ühine, aga saatus paistab siin kahest inimesest targem olevat ega kingi sellele hinges vastassuundadesse rabelevale paarile keskmeks järelkasvu. Sest need noored inimesed ei tea, aga ometi nii on: laps ei lunasta, laps ei päästa sind iseenese käest…
Ja nii kordubki esimese osa deja vu: naine läheb, mees jääb teda tagasi ootama. See, et minnakse tööle, on pigem kõrvaline faktor.
„Robinsonide“ sarja avalooks oli tehniliselt võttes küll hoopis varasema hooaja katsumus Eesti väikesaarel, kuid televaatajate mällu lõi templi igaveseks siiski see Malaisia-lugu oma ennenägematu mastaapsuse ja eksootilisusega. Raamatus on osalejate nimed küll muudetud, kuid pärisnimed või vähemalt ekraanitegelaste väliskujud kumavad kindlasti selgelt läbi. Tean inimest, kes raamatut lugedes paralleelselt guugeldas, et sarja ja osalejaid kogu eheduses esile manada – ja guugeldas isegi pärast raamatu läbilugemist, et teada saada, „mis neist päriselt edasi sai“. Seegi on ilmselt elukirjanduse võlu – puhtalt ilukirjandusliku tegelase puhul ei aita isegi kõikvõimas Google tema saatust selgitada…
Edasine on piiratud ruumi surutud inimkoosluse tavapärane käitumismudel: tekivad sümpaatiad ja antipaatiad, rollid jagunevad, segunevad ja jagunevad taas. „Kärbeste jumal“ või suvaline õpilasmalevarühm on kõige selle kvintessents ning ei paku üllatusi ka Robinsonide-sarja võtteplats. Ole sa jumal (ehk saatetegija) või malenupp tema laual (osaleja), vahet pole. Huvitavamaks osaks on noore jumala(nna) hingepiinad manipuleerijaks ja mõjutajaks olemise pärast, aga siinkohal on minul tegelikult kahju, et tegu on elukirjandusega - puhas ilukirjandus võimaldanuks sisse tuua rohkem draamat ja paksu värvi, suuremaid intriige ja hingepiinu. Praegu jääb kõik siiski põhjamaiselt vaoshoituks isegi Malaisia lämbe troopilise taeva all. Loed ja tegelikult kehitad õlgu: ah et meedia manipuleerib? – ammu teada… Õnneks päästab selle osa autori hea kirjutamisoskus ja võime isegi väikese tundevirvendus mõjuvaks üldistuseks luua.
Minu jaoks jääb konkurentsitult selle raamatu lemmik-kujundiks stseen, kus peategelanna merisiili ogad ihusse saab. Pärast seda on kaks valikut: need kirurgiliselt välja lõigata või siis, vastupidi, üleni sisse peksta, et need organismis ise lahustuksid. Mõlemad on piinarikkad, kuid täiesti erineval moel ja variantidena üldistatavad kõikidele elus esile kerkivate probleemide lahendustele. Kas eelistate välisjõu kiiret kirurgilist sekkumist või asjade loomulikku, kuid aeglasemat kulgu? Kas peksta või lõigata?
Peategelanna on kindlasti selles peksmise-parteis ja seda mitte ainult merisiili, vaid kõikide eluvalikute osas. See kõlab ka raamatute (nii esimese kui teise osa) teisest tegevusliinist, tänapäevast, kus jutustaja tuleb minevikuga seotud kohtadesse tagasi koos oma praeguse abikaasa ja lastega. See teineteisest ülimalt hooliv paar piltlikult öeldes peksab endale sisse eluvalikute okkaid ja ootab nende lahustumist. Kus maailmanurgas on kodu? Kas meie lapsed on maailmakodanikud? Kas minevik õpetab midagi tänase päeva kohta?
Vastust ei ole ja kindlasti ei ole seda ka raamatu potentsiaalses kolmandas osas. Aga just sellepärast ongi kindlasti ka seda huvitav lugeda, nii nagu oli esimest ja teist.
***
Kristiina Ehini „Paleontoloogi päevaraamat“ ei pretendeerigi ilukirjanduslikkusele, vaid on ehe ja aus Rapla tüdruku mälestuste kogu. Aga kirjutamislaadilt ja väljendusoskuselt ilukirjanduslikum kui enamik viimasel ajal sellele nimetusele tõsiusklikult pretendeerinud teoseid (võeh, ma ei ole siiani toibunud vapustusest, mille sain siis, kui proovisin lugeda „50 halli varjundit“ – kuidas nii lamedalt ja sõna otseses mõttes halvasti kirjutatud tekst üldse raamatuna ilmuda sai? See, et ta ilmumise järel masse hullutas, on samas juba ootuspärane…) Kristiina Ehini kirjutamislaad on aga kerge ja kaunis nagu ta isegi. Kummalisel kombel meeldib mulle selle juures isegi see väike ilutsemine, mille üle mõne muu autori puhul ehk kergelt muigaks.
Kristiina Ehinilt olin varem lugenud juhuslikke luuletusi ning poolenisti „Viimast monogaamlast“. Poolenisti sellepärast, et lugesin seda külas olles ning ehkki tahtsin poolelijäänud raamatut hiljem jätkata, ei leidnud seda kohe poest ja raamatukokku ei viitsinud ilmselt minna, igatahes pooleli ta tookord jäi. Ja tuli uuesti meelde alles tänavu kevadel, kui sõber tähistas oma sünnipäeva õhtuga, kus oma loomingut esitas just nimelt Kristiina Ehin. See oli mulle ka esimene kord teda päriselus näha ning ilmselt mõjutas see lihtne, vahetu ja siiras olek suuresti ka minu lugemiskogemust „Paleontoloogi päevaraamatu“ osas.
Mulle mõnevõrra üllatuslikult keskenduvad pea kõik, kes selle raamatu teemal seltskonnas või kirjasõnas sõna võtavad, koolikiusamise teemale. Muidugi on sellel üsna oluline roll, kuid siiski – need, kes toovad välja suhteid ema-isa ja vanaema-vanaisaga, on minu meelest õigemal teel. Ka selles osas, et lõppude lõpuks on enamasti ju ikka kodu see, mis inimese tulevikku põhiliselt mõjutab (mõnikord õnneks, mõnikord kahjuks).
Igatahes oli väga huvitav neid kahte elukirjanduse raamatut niiviisi koos lugeda. Lugege teiegi, ja kui tervet rehkendust ehk kahte raamatut ei jõua, tehke vähemalt pool ehk valige vähemalt üks. Soovitan.