Algselt olime plaaninud veeta emadepäeva roheliste rattaretkel ning nii olid lapsed sarnaselt eelmisele aastale ka tänavu emadepäeva kingid kaasa vedanud. Mina sain sellest aimu siis, kui laupäeva hilisõhtul hakkasin rattakotte tuulduma tõstma ja Jüri kotipõhjas oli mingi imelik karp, mille ta siis kahtlaselt kähku minema viis :) Nii et emadepäeva kingitused sain seekord siiski kätte hommikul kodus.
Kati ja Ode kinkisid kaelakee, mis mul praegugi kaelas on. Jüri kahtlasest karbist tulid aga välja soola- ja pipratoos. Soolatoos, muide, oligi meil olnud selline nagu vanasti - kust tuleb ebahügieeniliselt näpuga või lusikaotsaga soola võtta. Nüüd on ikka niisugune, kust soola raputada saab. Pealt kirssidega.
Shokolaaditahvel oli küll rattaretke kotis kannatada saanud. Tükkideks murdunud ja puha. Aga ega ta sellepärast vähem maitse! Pigem rohkemgi :)
Minu enda ema oli täna maal, nii et talle läksime külla õhtul, kui nad isaga sealt juba tagasi olid.
Mu ema ja isa on kah veel lapsed, kel võimalus emadepäeval oma emale õnne soovida. Mida nad ka tegid. Nii et kui mu väsimatu ema küsis hiljem Memme igapäevase mälutreeningu kontrollküsimuse "Mis nädalapäev täna on?", vastas Memm (90a) kõhklematult: "Emadepäev!"