Kui ümber järve juba joostud, tuleb joosta ka ümber mäe. Seekord jäi 30.mail teele Emumägi, sest Leivol oli oma treeningplaani vaja tempokrossi ning 10-kilomeetrise jooksu otsustasin ka mina kaasa teha. Seda enam, et registreerumine jooksule oli tasuta.
Muidugi olid inimesed rääkinud erinevas astmes hirmulugusid selle raja profiilist ja rasketest tõusudest, aga usaldasin oma mäkkejooksutrenni-kogemust ja eeldasin, et hullem kui Vanakal ju ikka olla ei saa.
Ilm oli päikseline ja soe ning Emumäe jooksu korraldus emotsionaalselt samasugune. Enamik osalejaid, korraldajaid, auhindade väljapanijaid jne olid omavahel tuttavad ning tegu oli kogukonnaüritusega parimas mõttes. Kohapeal müüdi talukaupa ja kodukäsitööd, lilli ja taimi, kohale tuldi kogu perega. “Parkla on ikka sealt männi juurest ära keerata, noh, nagu eelmisel aastal,” juhendas parkimiskorraldaja ka meid, nii et olime hoobilt omaks võetud 
Parkla leidsime muidugi kah üles, ehkki eelmisel aastal polnud me kumbki siin käinud.
Stardi- ja finišipaik oli Emumäe vaatetorni jalamil ning teed sinna ääristasid ägedad puu- (või peaks ütlema juurika-?) kujud. Iga seltskond oli teinud kuju oma tegevusalast lähtudes: esimesel pildil pikutan kalandusklubi kuju kõrval pingil ning allolev võimas kult on muidugi jahiseltsi oma. Jooksuklubi sümbolit silma ei hakanud, nii et kohalikele meistritele edaspidiseks ideeks.
Jooksu esimene kilomeeter kulges allamäge ja kõik panid stardipaugu järel täiega ajama. Pärast kuulsin, et Leivo oli saanud sellel kilomeetril nautida Mukunga-efekti ehk siis kogeda, mis tunne on joosta kõige ees. Minagi jooksin oma selle aasta kiireima kilomeetriaja 4:17 (ma tean, päris jooksjad nüüd naeravad, aga jätke mulle mu väiksed rõõmud!) Siis aga laskumine lõppes ja algas tõus.
Ja jätkus.
Ja jätkus.
Ja jätkus.
Mul oli tõepoolest hing paelaga kaelas, nii kaelas, et ei jõudnud isegi ennast kiruda, et miks ometi ma ennast siia vedasin. Vahepealne laskuminegi andis ainult üürikese kergenduse, sest peatselt tuli jälle tõusma hakata.
Aga siiski sai see etapp mingi imega läbi ja järgnes laugem maa. Kogusin oma jõuvarud kokku ning jaksasin varsti isegi pisut tempot tõsta. Abiks oli ka vahepealne kerge jutuajamine Xdreami-kaaslasega, mis vahepealse kilomeetri emotsionaalselt kiiremini mööda saatis. Pikal ja tüütul asfaltteel (kus muidugi oli ka vastutuul) jooksime koos ühe teise võistlejannaga, mistõttu maa jälle pisut nagu kiiremini kulus.
Aga lõpp… jah, lõpus oli selline tõus, kuhu Künnapi alpinismiklubi ilmselt juba köie üles paneks (OK, see on siiski liialdus ) Igatahes oli see hullem kui paistab piltidelt! (Pildistas Leivo, kes oli minu saabumise ajaks muidugi ammu finišis ja jõudnud autost fotoaparaadigi tuua).
Minu kell näitas, et pärast tõusu tuleks joosta veel pool kilomeetrit, kuid finiš oli siiski üsna kohe pärast tõusu. Seega kogudistants oli 9,5km (vähemalt minu kella GPSi andmetel) ja minu aeg 52:22. Koht üldarvestuses 58., naistest 9. ja naisveteranidest 3., nii et taas oli asja poodiumile (tuleb ikka osata jookse ja võistlusklassi valida, eks). Kusjuures, teine koht oli ajaga 51:41 -kui selliseid asju ette teaks, küll siis pingutaks rohkemgi
Võrdluseks ka Leivo tulemused – koht 6., ajaga 37:44. Kusjuures tema jaoks, nagu öeldud, oli tegu treening-, mitte pärisvõistlusega.
Siin siis minu kilomeetriajad
Ja siin rajaplaan. Hall kõrgusjoon näitab päris muljetavaldavaid muutusi, eks ole
Soetasime talulaadalt ka pudruhelbeid, speltaküpsiseid ja rukkileiva. Ning praegu seda kirjutades võib öelda, et nii nagu jooks, olid ka need kõik väga head.