Ma kuulun veel sellesse põlvkonda, kelle jaoks Raamatu väljaandmine on midagi vägevat ning pärast seda tegu võib inimest Kirjanikuks nimetada. Ehkki ma muidugi tean, et tänapäeval on raamatu kirjastamine pigem raha ja ettevõtmise küsimus, mitte kirjandusliku kvalifitseerumise näitaja.
Aga igatahes on Epp Petrone ja Dagmar Reintam nüüd minu jaoks kirjanikud. Nii esimese kui ka teise mõõdupuu järgi, sest lisaks oskusele raamatuid välja anda oskavad nad mõlemad ka väga hästi kirjutada.
Ja mis naiskirjanike puhul märkimist väärt: nägid Deja Vu esitlusel ka väga ilusad välja. Epp oma värske lühikese soengu, kahara miniseeliku ja kiiresti kasvanud kõhukesega, Daki... teda ma nägin tegelikult esimest korda, nii et ma ei tea, võibolla ta ongi kogu aeg selline kena :)
Epp tegi mulle ka hea karuteene, märkides avalikult ära, et tema vastne kirjastus Petrone Print tahaks välja anda ka minu debüütromaani. Mis muide on kirjutatud aastal 1993, aga seda Epp õnneks ei öelnud :) Nojah, kui Epp kunagi esimest korda selle väljaandmise ideega lagedale tuli, siis see mulle isegi meeldis. Aga mõtlesin järgi ja nüüd üha kahtlevamalt sellesse suhtun. Sest ma ei suuda end enam suhestada selle noore äreva naisega, kes kauboikapitalismi ja õnneotsingute ühitamise pinged öösiti kirjutusmasinasse peksis... Ja liiga hea see raamat nüüd ka ei ole. "Moodne, küüniline ja lohakas," kirjutas Teet Kallas selle kohta romaanivõistluse retsensioonis aastal 1994. AD 2007 kehtib neist ilmselt vaid see viimane sõna :)
Nii et jah - mul on väga hea meel, et Epp ja Dagmar on nüüd päriskirjanikeks saanud ja loodan, et nad jätkavad kaua seda praegu valitud rada... aga isiklikud ambitsioonid olen ma selles osas kaotanud.