“Üheksa stsenaariumi viieteistkümnest jõudis Eesti riigi 100. sünnipäeva puhul korraldatud filmikonkursi viimasesse vooru, kus need arendatakse juba tootmisvalmis projektideks. 152 esitatud filmiideest alguse saanud konkursi tulemusena peaks 2017. ja 2018. aastal ekraanile jõudma viis kuni seitse pikka filmi.”
Paraku minu noortekast “Hetk enne homset” inspireeritud stsenaarium “Fibonacci jada” nende üheksa hulka ei jõudnud.
Eks muidugi on kahju, nii äge oleks olnud ju kunagi omaloodud tegelasi filmis näha! Ja väga suur hulk tööd sai kah tehtud. Aga noh, teisest küljest olin ma pigem iga senise vooru järel vaikses hämmingus olnud, et me ikka ja jälle edasi pääsesime – no et “Tõe ja õiguse” ja muu seesuguse klassika kõrval ja väga väärikas seltskonnas ja 152st 15 hulka…
No ja võibolla olekski kohe esimesel katsel filmini jõudmine minu jaoks liiga hea olnud, ehkki ma muidugi selle “liiga hea” nimel igati pingutasin 
Igatahes on mul jätkuvalt väga hea meel, et Katrin Laur ühel kaugel eelmise aasta kevadpäeval minu numbri välja otsis ja mind praktiliselt jalust rabas ettepanekuga hakata töötama selle nimel, et mu noorteka põhjal Eesti Vabariik 100 konkursile filmiideed arendada ja edasipääsemise korral stsenaariumi kirjutada.
Õppisin selle käigus tohutult palju. Mul polnud ju aimugi stsenaariumi kirjutamise tehnikatest ega võtetest, oskussõnad treatment, logline jms olid lihtsalt sõnad ja Celtx tundmatu nimegagi programm, kasutamisoskusest kõnelemata. Ja mis stsenaariumi viieks osaks jagamine, pöördepunktid ja muu säärane värk?… Ühesõnaga, ma olin ikka täiesti võhik ning Katrinil oli ikka palju vaeva, et mind üldse “filmikeeles” mõtlema saada. Õppisin talt tohutult palju – ja muidugi suur aitäh seda vaeva nägemast!
Sisuliselt oli mulle kõige raskem saada joone peale sellega, et filmis ei saa asju kirjeldada, vaid kogu info peab välja tulema pildist või dialoogist. Ning et viimane ei tohi olla selgitav nagu odavates teleseriaalides, kus tegelased tulevad kordamööda tuppa ja kohvi juues räägivad, mismoodi üks või teine asi toimus või milline keegi tegelane on… Seda, et tegelane on tark või rumal, pidin mina nüüd õppima kaudsete vahenditega näitama…
Muuseas – isegi stsenaariumi pealkiri “Fibonacci jada” sündis algsest vajadusest näidata, et Joosep on tark, aga sotsiaalselt kohmakavõitu poiss. Panin ta siis tema salasümpaatiale Kittyle teokarbi näite varal Fibonacci jada selgitama – (jaa, Ode, ma kasutasin ideena Sinu kokkuvõtet ühe tarkpea kohta: “Ma loodan, et ta ei räägi oma vaimustunud teadusjuttu neile tüdrukutele, kellele ta meeldida tahab” )… Hiljem aga tuli see jadateema ka muudes kontekstides teemaks ja lõpuks sai teda nii palju, et püüdsin jõuda läbiva üldistuseni, et elu ja selle filmi sündmusedki toimivad nagu Fibonacci jada, liidetavate summa muudkui kasvab, üks asi viib teiseni, tempo kiireneb tõusvas joones ja mõõtmed aina laienevad… (1 1 2 3 5 8 13 21 53 jne on Fibonacci jada, olgu igaks juhuks ära öeldud).
Nojah, nice try, võib nüüd öelda
Aga tegelikult, ilma suurema valehäbita arvan ma, et meil sai siiski täitsa hea stsenaarium, ega me muidu poleks ka nii kaugele jõudnud. Lihtsalt teised olid veel paremad.
Ja mis peamine – see filmilik mõtlemine ja stsenaariumivorm hakkas mulle täitsa meeldima. Mine tea, ehk kirjutan kunagi mõne stsenaariumi veel!