Hispaania keele teine õppeaasta on pihta hakanud. Toimunud on kaks esimest tundi ja ma olen nende kestel juba aru saanud, et:
1. Selle vähesegi, mida eelmisel kevadel oskasin, olen suvega ära unustanud.
2. Seda on siiski võimalik meelde tuletada.
Uuel õppeaastal olin ma kahjuks sunnitud hülgama oma eelmise hiiglatoreda grupi, kuna tunniajad teisipäeva ja neljapäeva hilisõhtul mulle tänavu kohe mitte ei sobi. Käin nüüd esmaspäeval ja kolmapäeval ning varem, otse peale tööd. (Ongi põhjus töölt õigel ajal minema tõmmata!) Õpetaja on ikka sama, Meelis Mäss - valisingi uue grupi just tema järgi. Ja juba paistab, et ka selles grupis saab tore olema. Kui nüüd kriitiliselt hinnata, tundub küll, et keskmine tase on siin pisut nõrgem kui eelmises, aga see võib olla lihtsalt õppeaasta alguse efekt (vaata p.1).
Igatahes olen ma otsustanud veel vähemalt kaks aastat hispaania keelt õppida. Siis peaks vist enamvähem kesktase olemas olema. Üheaastase õppe järel saab aru lihtsamast jutust ning oskab kehakeelt täiendada lihtlausetega õpitud teemade ulatuses. Kahe aasta järel peaks suutma juba ka grammatiliselt enamvähem pädevat juttu ajada ning kolmandal aastal peaks tekkima arusaam selle keele olemusest, kus varem õpitud tükid hakkavad äkki kokku sobituma ja uusi võimalusi avama.
Kahjuks olen ma keelte peale üsna andetu ning need ei jää mulle kergesti külge. Seevastu numbrimälu on mul suurepärane ning seosed numbrite vahel lihtsalt hoomatavad. Oh jah. Isegi kõik keskkooli kutsesobivuse testid soovitasid mul reaalaineid õppida, aga elu pehmem pool ja humanitaaria tõmbasid matemaatika-füüsika eriklassi lõpetajat millegipärast enam. Ja nii tänapäevani: vaevan end hispaania keele sõnade tuupimisega, selle asemel, et teha endale lennult selgeks näiteks liitintresside imeline maailm.