Eelmise aasta headest emotsioonidest tiivustatuna registreerusin ka tänavu Hansapanga tervisejooksule.Tiimi nimi seekord "Elioni SK - Meie". Lihtsalt, paremat nime ei tulnud registreerimisel pähe: tänavu kompenseeris osalustasu Elioni Spordiklubi (eelduseks, et kogu tiim kuulub Spordiklubisse), nii et igati viisakas oli Spordiklubi tiimi nimes ära tuua.No ja mis variatsioone seal järel ikka aretada, "Meie" jääb vähemalt hästi meelde :)
Ilm liiga sõbralik ei olnud, kuid rajal otsest vihma õnneks ei saanud. Rada Pirital - vana tuttav. Hea kerge lippamine 4,5 km.
Tegelikult peaks ikka hakkama pulssi mõõtma ja korralikku trennipäevikut pidama.Tõepoolest, läbitud kilomeetritest olulisem on ju see, kui palju millise pulsisagedusega teha. Minul aga on praegu ainult kolm teadaolevat variatsiooni: sörk (ei aja lõõtsutama), lippamine (sörgist kiirem) ja kiire jooks (ajab juba väga hingeldama, saab teha lühikest aega). Kui tahan kaalust alla võtta, jooksen sörgist veel aeglasemalt. Kui tahan kiirust arendada, teen sörgi vahele kiiremaid etappe. Aga vaadates, kui teaduslikult ja teadlikult nii paljud teised neid asju teevad... peaks vist ka...
Ode oli kah jooksmas ja tegi esimese poole väga kiiresti. Olin lausa üllatunud, kui nägin, et olin temast ees ainult tagasipöörde aasa jagu - kui mina seda aasa lõpetasin, siis tema sellele läks. Pärast väsis ta muidugi ära, nii et teine pool tuli aeglasem.
Preemiaks tubliduse eest (et ta üldse viitsis vihmase ilmaga kaasa tulla, tiimi nimekirjas teda ju pole) ostsime talle kolmveerandpikkuses jooksuretuusid, uue rattakiivri (roosa!) ning rattasärgi (roosa!). Viimast poleks küll otseselt vaja olnud, küllap oleks ta edaspidigi minu tagavara-rattasärgiga hakkama saanud... aga lihtsalt nii nunnu oli.