Jaaniaegsel kahel vabal päeval käisime koos Leivoga ratastega sõitmas. Eriti väärib märkimist tõsiasi, et elus esimest korda sõitsin ma ... rattakingadega!
No tegelikult siiski mitte päris esimest. Eelmisel suvel olin paarikilomeetrise otsa käigus katsetanud Leivo kingadega. Et kuidas on kinga pedaali külge kinni-lahti saada. Mingit erilist muljet sellest tollasest katsetamisest ei jäänud. Ja veel üks kord olin sõitnud rattakingadega, aga tavaliste pedaalidega, nii et jalad ei olnud ratta küljes kinni ja see ilmselgelt ei loe.
Nüüd aga võttis Leivo minu jaoks kaasa Kreete rattakingad ning pidin pikematel otstel ratta küljes olemse tunnet harjutama.
Algul oli päris hirmus. Ma ikka väga kartsin, et ei saa kinga pedaali küljest lahti ja kukun. Proovisin siis muudkui vaikselt sõidu ajal: kinni-lahti, kinni lahti. Väga kergelt käis, nii et Nõmmeveskile jõudes oli suurem kartus juba hajunud.
Aga üle Joaveski rippsilla ja üle väikese kanali viiva silla ma siiski ratta küljes kinni olles sõita ei julgenud. Eelmisel suvel oma rattaga sõitsin sealt üle, aga nüüd tulin maha ja lükkasin ratast käekõrval. Tublisti lisas eneseusaldust see, et enne rippsilda jalad ilusti ja õigel hetkel lahti sain :)
Ja siis tuli juba vaimustus rattakingadega sõitmisest. Kõigepealt sellest, et pedaali saab jalaga ka tõsta, mitte ainult vajutada. Ja siisõpetas Leivo ka järsematest mäenukkidest püsti üles sõitmist (mida tossudega on raske teha, sest jalg kipub pedaalilt libisema), sadula kohal püsti sõitmist, ratta v"väänamist" ja muud toredat.
Ega minust muidugi ratturit ei saa, aga rattakingad tahan ma nüüd küll osta. Niisama sõitmiseks.