Täna käisime emaga meie elupõlise naabri, külas nimetatud kui Uustalu Elle (22.10.1945-21.05.2010), matustel.
Heaks ülepõllu-naabriks oli meile juba tema ema Elvi, minu Väljaotsa Memme eakaaslane. Side jätkus järgmises põlves: ühine koolitee ja noorusaeg sidusid Ellet ja minu ema. Ning sealt edasi oli Elle vanim tütar Marje juba minu lapsepõlvesõbranna. Eakaaslased on ka minu ja Marje vanimad lapsed Kati ja Gerda, aga kui mõned varased lapsepõlveseiklused nagu Pohla koera eest põgenemine välja arvata, teavad nemad teineteist juba pigem vaid Orkuti vahendusel.
Igal juhul oli Ellel kindel koht minu lapsepõlvemälestustes.
Naljakas, aga kõige selgemini mäletan teda köögis akna all laua taga kartuleid koorimas.
"Plikad, süüa tahate?" küsis ta sealt alati, kui meie Marjega - mõnikord ka väiksemad Karin-Kairi-Anne-Merle sabas - tuppa tilpasime. Aga meil oli tavaliselt muidugi muudki teha - näiteks aias marjapõõsaste vahel ukat mängida. Kinnilöömispost oli maja ukse kõrval ja muidugi tuli sinna tormata läbi ja üle põõsaste, nii et oksad ragisesid ja marjad rabisesid... Mõnigi kord saime selle eest Ellelt tema veidi väsinud moel pahandada, kuid isegi tema pahandamine oli kuidagi hea ja leebe.
Elle oli üks viimaseid, kes meie külas lehma pidas, nii et kõigest mõned aastad tagasi käisime tema juurest piima toomas. Siis oli Ellel küll juba raske liikuda, puus ja jalad tegid kõvasti häda, ning mu ema mõnikord pahandaski, et mis ta end selle lehmaga tapab... Aga Elles oli kange maanaise hing ja küllap ka loomapidamise harjumus, nii et loobumiseni läks kaua aega.
Varasemast lapsepõlvest mäletan ühte Uustalu heinasissevedu, kui lastekari - tookord Mati ja Rihoga eesotsas - küüni aampalkide pealt heinavirna hüppeid tegi. Ja minul läks nii õnnetult, et maandusin kahe virna vahekohta ja vajusin selles kitsas praos pea põrandani välja. Oli kitsas ja palav ja umbne ja köiegagi ei saadud mind üles tõmmata. Elle juhendamisel lammutati lõpuks virnast pool maha, et mind kätte saada - aga oleks ta moepärase kirumise kõrval ühtegi tõsiselt halba sõna öelnud...
Kui ma umbes 14-15aastane olin, kukkus Elle töölt villaveskist koju sõites jalgrattaga nii õnnetult, et oli mõnda aega lausa haiglas. Marje pidi siis loomi talitama ja lehma lüpsma ning mina läksin talle muidugi abiks perenaist mängima. Kuidagimoodi saime isegi hakkama, aga arutasime siis mõlemad, et igapäevaselt käiks küll selline loomamajandus üle jõu ja endale seda ei tahaks. Ja ega meil seda polegi - aga seda enam võib nüüd tagantjärele hinnata Elle suutlikkust, kes töö, kolme lapse ja kodu kõrvalt ka selle suure laudatööga toime tuli...
Minu ema meenutas aga Ellega seoses seika, kuidas neist kahest - ja tegelikult veel suurest hulgast külanoortest - kord surm napilt mööda läks.
Aasta oli miski 60ndate keskpaik. Läsnal oli pidu varakult lõppenud ning seltskond plaanis, mida edasi ette võtta. Väädimetsa Bruno pakkus, et viib kogu pundi oma käsutuses oleva veoautoga Joaveskile. Mõeldud-tehtud, ei lugenud midagi, et mees maani purjus: kogu seltskond ronis kribinal-krabinal kes kabiini, kes kasti. Sõit kestis vana teed mööda peaaegu Lõõtsani, kus tee käänaku järel üsna järsult mäest alla läheb, põhjas on kitsavõitu sild üle oja ning teiselt poolt tuleks uuesti mäkke tõusta. Vot seal laskumisel kadus juhil auto üle kontroll ning veok sööstis puude vahelt joonelt alla, jäädes pidama alles ninapidi ojapõhjamudas. Hingepõhjani ehmunud ja läbiklopitud seltskond harutas end hunnikust lahti - kuid peale mõne sinika ja marrastuse polnud mitte kellelgi midagi viga! mingil kaitseinglil tuli ilmselt meelde, et nende noorte elutöö on veel tegemata...
Nüüd on siis Elle elutöö tehtud.
Puhka rahus oma suguvõsa hauaplatsil seal Loksa kalmistul, meie hea naaber.