Loksa surnuaia kõrgeks kasvanud puude all on kolm platsi, mida kalliks pidada. Ühel neist puhkab mu vanatädi Juuli oma mehe ja sugulastega, teisel mu armas Väljaotsa Memm koos minu vanaisaga, kes suri juba enne mu sündimist, kolmandal Mäepealse Memm ja tema kaudu lähedased. Ülimalt suure tõenäosusega jõuan ükskord ühele neist platsidest ka mina.
Väljaotsa Memme haud, mis tekkis eelmise aasta lõpus, sai tänavu kevadel mu ema ja isa eestvõttel nägusa kivi koos mõlema selle all puhkaja nimega. Ema plaanib veel, et kui haud ja kivialus on korralikult ära vajunud, saab haud paekividest laotud ümbrise. Seniks tähistab lamajate jalutsit väike kadakas – visa hingega puu nagu vana aja inimesedki.
Seni vanaisa hauda tähistanud väike metallrist kolis aga järgmisse paika – tema õe Juuli hauale, vahetades välja enam kui kahekümne aasta jooksul (90-aastaseks elanud Juuli suri 1985) kõdunema hakanud puuristi.
Tädi haual meenutasime tema poolt räägitud lugu Esimese maailmasõja ajast. Nende perre oli jõudnud tüüfus (kuuldavasti ühe sõjast tagasi tulnud pojaga koos) ning ühel hetkel olnud voodites siruli terve suur ma-ei-tea-kui-mitmelapseline pere. Puutumata olnud tädi Juuli ja noorim laps Martin, mu tulevane vanaisa, ning ilmselt ka tiisikusega viimast võitlust pidanud 16-aastane Meeta. Ühel õhtul olnud majas kolm surnut: kaks pereliiget kutsus üksteise järel ära tüüfus ning samal ajal kustus ka Meeta – kes teab, kas tiisikusse või tabas tedagi siiski tüüfus. Tädi – tollal küll mitte tädi, vaid noor tütarlaps - olnud neist järjestikustest surmadest nii hirmul, et võtnud Martini sülle ja roninud koos temaga köögilauale, kus nad istunud terve öö, tahtmata näha, kus nurgas keegi järgmisena sureb… Siinpoolses elus selliseid hetki koos läbi elanutele on teispoolsuses risti jagamine ehk kuidagi tähenduslikki – ehkki me muidugi niimoodi ei mõelnud, vaid rist sai ümber paigutatud täiesti maistel ja praktilistel kaalutlustel.
Mäepealse Memme haual on kivi juba varasemast ajast. Ehkki kivil olev nimi mälestab ka Memme isa, minu vanavanaisa Johannes Pärki, siis teda tegelikult seal ei ole – nagu kirigi ütleb, kadus ta Esimeses maailmasõjas. Samuti pole siin minu vanaisa Evaldit, kes Teise maailmasõja ajal Rootsi põgenes ning pikki aastaid hiljem sinna ka maetud sai. Valge puurist Memme päitsis on aga tehtud Memme teise abikaasa Jakobi, meie jaoks Taadi, poolt juba ammu enne Memme surma. Puutöökätega Taat tegi nimelt valmis ristid nii endale kui Memmele, ja nii need nende haudadel nüüd siis ka on. Taat, kellega Memm jõudis ühist elu jagada kümme hilist aastat, puhkab juba varasemast omaenda suguvõsa platsil, vist Kuusalu surnuaial (väga piinlik, aga ma tõesti ei mäleta enam, kuhu ta maeti).
Karin aga märkis haudu korrastades, et naljakas, kuidas suguvõsa nimed hinges edasi elavad. Ta ei mõelnud, et paneb oma pojale tolle vanavanaisa nime või nimetab tütre tema vanavanavanaema nime päraselt – aga need nimed lihtsalt meeldisid ja nii on meil suguvõsas taas Martin ja Helen…