Eks ma olen oma töös küllalt teinud suhtekorraldus- ja muid projekte, milles hooman professionaalset kasu oma tööandjale, kuid mis mind isiklikult külmaks jätavad.
Nüüd on aga käsil üks selline, mis ka endale oluline on, nii oluline, et väärib ka siia kirjutamist - IKT hariduse populariseerimine. Nüüd sai selles üks sammuke jälle tehtud ja infot koondav veebikülg www.startit.ee avatud.
Teha on sel veebiküljel muidugi veel palju, sest avatud sai ta just do it! põhimõttel ehk siis põhimõttel, et teeme midagi lahti ja siis täiendame. Eks siis täiendame, nii et kolleegid, kes on lootnud mul pärast portaali ametlikku avamist rohkem aega nende küsimustele jäävat, peavad kahjuks küll pettuma..
Portaalist. Kristjan arvab, Henrik arvab ja Henriku kaudu leidsin ka Neegri. Seal tekkis huvitav diskussioon, mida siin vaatan edasi oma isikliku mätta otsast.
ITLi poolt kevadel gümnaasiumiõpilaste seas tehtud uuring näitas, et infotehnoloogia on õpilaste plaanitavate erialavalikute seas päris heas kirjas, rohkem küll väljaspool Tallinna. Kuid kuna vastajad valisid mitu eriala, konkureerib IKT nii majanduse, juura või isegi suhtekorraldusega. Ja tegeliku valiku tegemise ja otsuse langetamise hetkel on kiputud valima just neid teisi.
Mina olen keskkooli lõpetanud Tallinna 37. Keskkoolis, mis tollal oli tugeva matemaatika-füüsikakallakuga ning kust ridamisi TPI-sse õppima mindi. Sama kooli on lõpetanud mu praegustest kolleegidest näiteks nii mu boss Valdo kui lemmik-arendaja Ando.
Tuleb tunnistada, et füüsikat, mida õpetas väga tugev õpetaja Vello Tuisk, ma üldse ei armastanud. Matemaatikat, mida andis mu klassijuhataja ja õpetajana sama tugev Õie Tuisk, aga küll. Vahepeal oli tema mõjul mul üpris kindel plaan midagi matemaatikaga seonduvat edasi õppida.
Aga läksin õppima hoopis ajakirjandust. Sest oli olnud fosforiidisõdade kõrgaeg, muinsuskaitsepäevad ja võitlus Tartu lennuväljaga. Tundus, et ajakirjanduses saab nii maailma muuta kui ka kiirelt feimi ja sulli. Matemaatika aga... noh, surnud numbrid. Raskem õppida niikuinii.
Ega ma just ei otseselt kahetse. Sest tollane TÜ ajakirjandusosakond kandis veel ideelippu ja vaimsust, millest minugi kursus veel servapidi osa sai. Maailmapilt arenes kolossaalselt, minul küll.
Aga siiski. Neil hetkedel, mil mu töö mulle tühi, mõttetu mull ja perspektiivitu tundub, on mul kahju. Tahaks ise teha mingit uut väärtust loovat asja, mitte aidata väärtuseloojatel seda õigesti kommunikeerida. Ja kuna mu loomupärased kommunikatiivsed oskused poleks ka reaalaineid tudeerides ilmselt kuhugi kadunud, siis olnuks see mu konkurentsieelis. Nii et küllap oleksin ma ka keskpäraste tulemuste ja oskuste juures laialt tuntud ja hinnatud kui oma valdkonna guru :)
Nii et, jah, noored. Õppige reaalaineid, kui teil selleks vähegi soont ja huvi on. Pehmet poolt annab sinna alati juurde ehitada.