Maal oldud puhkusenädala sisse mahtus märkimisväärse tööna kartulitega tegelemine.
Kõigepealt idustasime Kairiga ära keldrisalves olevad mugulad. Tuleb tunnistada, et idud olid juba päris metsikud, sest jaanipäevaaegne idustamine jäi tänavu laiskuse tõttu ära ja idudel oli voli kasvada.
Ja loomulikult tuli pöörata tähelepanu ka neile kartulitele, mis keldrist põllule olid tassitud ja mulla sisse maetud. Neilt tuli umbrohtu kiskuda, et nende idud ikka korralikeks varteks sirguksid ning sügisel oleks juurte all, mida üles kaevata ja uuesti keldrisse viia.
Kartulirohimine on üks ütlemata tüütu töö, isegi kui seda mitmekesi teha. Punkt. Ma ei taha sellest rohkem isegi kirjutada. Kui, siis ainult seda, et viimaste vagude otsad said rohitud läbi päris suure vihma - et saaks ometi läbi ja ei peaks enam sinna põllule tagasi minema.
Ja kui mina kord "suureks saan", ei hakka ma kunagi, mitte kunagi kartuleid kasvatama. See on küll täiesti kindel.