Isa sünnipäev on Ameerika iseseisvuspäeval, 4. juulil, nii et õigel päeval tähistades on alati kiusatus vedada vardasse hoopis USA tähelipp. Tänavu tähistasime seda mõned päevad hiljem, laupäeval, 8. juulil, ja vardas lehvis perekondliku tähtpäeva puhul korralik sinimustvalge.
Ilm on isa sünnipäevadel olnud aastate jooksul seinast seina. Mäletan korda, mil istusime õues grilli ümber sulejopedes, sest puhus vinge tuul ja päikest polnud kohe üldse. On ladistanud ka paduvihma, nii et toitu üle õue kandes (laud on vihmase ilmaga alati aidas) on tulnud vaagnaid uputuse eest vihmavarjuga kaitsta. Tänavu viskas siis vahelduseks kuumarekordi: hommikul kell 7 oli 24 kraadi vilus, kuumema hetkena jäi lõuna paiku mulle silma 34. Ikka vilus.
Nii palav oli, et Mäepealse Memm ei julgenud - minu meelest esimest korda ajaloos - õhtul pidusse tulla. Muidu on ta alati vaat et esimesena kohal olnud ja küllap olnuks tänavugi, hoolimata 94 eluaastast. Ja ka Väljaotsa Memm ei usaldanud õue tulla, vaid võttis sünnipäevast osa toas kardinate taga pikutades. Ka muid sugulasi oli kohal vähem kui tavaliselt, põhilised stammkülalised ehk lähem ring, mis ikka tegi kokku 22 inimest. Kusjuures puudu olid tavakülaistest Kati (malevas) ja Tõnu (tööl). Hiidlased Esta ja Emil koos pesamuna Margusega käisid varem läbi, sest nemad hakkasid õhtul juba Leedu poole sõitma: ees ootas Neringa autoreis.
Kah esimest korda ajaloos oli isa sünnipäeval Leivo. Otse maratonirajalt tulnuna, muide. Suguvõsalegendidesse jääb sellest vast see, kuidas isa ja Leivo kella kahe paiku öösel sünnipäevalapse õhutusel maadlema hakkasid ja ühe sõbraliku matshi maha pidasid.
Igas mõttes soojade mälestustega sünnipäev oli. Ning kui suguvõsa uudiseid üles tähendada, siis mu onutütar Kai lõpetas tänavu suvel Tartus geenitehnoloogia magistratuuri (4+2 süsteemi järgi) ning läheb sügisel tööle. Ikka ülikooli juurde ja Tartusse, nii et plaanib hakata senise ühikatoa asemele Tartusse korterit soetama.