Pühapäeva varahommikul kihutasin poeringile, et osta kokku järgmise nädala külmkapivaru - jaloomulikult ka materjal Ode Liisi shokolaadikoogiks, mille ta plaanis isadepäevaks küpsetada. Oli neil ju J-ga ammu juttu olnud, et isadepäeval lähevad lapsed talle üle hulga aja külla.
Aga millegipärast ei olnud minu reedesele SMS-küsimusele, kas küllatulekuks kell 15 sobib, vastust tulnud. Saatsin siis pühapäeva hommikul uuesti. Ja ennäe - lõuna paiku tuligi vastus: et ta pole ootamatult üldse Tallinnas ning võibolla tuleb esmaspäeva hommikul meie poolt läbi.
Oi, ma olin kuri sel hetkel! Ja Ode, kel juba kookki valmis, oli muidugi õnnetu.
Aga siis hakkasin järele mõtlema.
Oma meelest olin ma aastaid olnud abielus mehega, kes oli laste suhtes hooliv ja nende tähelepanuavalduste suhtes tähelepanelik. Mis siis nüüd juhtus?
Juhtumine tuli kuidagi tuttav ette. Omadest kogemustest.
Kui mina kunagi - niiöelda suureks saades - olin vanematekodust ära kolinud, tundus vabadus piirideta. Väga sheff ja sõltumatu tunne oli küsimusele, et mida sa homme teed, vastata, et ma ei tee nii pikki plaane. Ja kui siiski sai sõlmitud mingi kokkulepe, kuid silmapiirile kerkis uuem ja põnevam tegevus, sai see varasem kokkulepe sujuvalt unustatud. Noh, mis te nurisete? Eks ma tulen/teen/olen hiljem! Ma lihtsalt ei tea oma homse päeva kohta! Ma olen vaba! Kohustusteta! Lahe!
Mulle tundub, et J elab üle mingit samasugust vabadusjoovastust. Ja kui see nii on, siis ma tean: see läheb mööda.
....
Aga minu isa isadepäeva saime tähistatud. Kui isa oli maalt linna jõudnud, läksime lastega talle külla. Ja Ode Liisi shokolaadikook leidis üldise heakskiidu.