Laupäeval helistas ema, et võiksime siiski maale katuste olukorda hindama minna. “Siiski” tähendab seda, et nädal tagasi olime juba Leivo juures köied-rakmed kotti pakkinud, kuid siis rääkisin isaga ja tema arvas, et eelmise aasta kogemusele toetudes puhastavad järsu kaldega maja- ja küünikatus end ise ning loodetavasti mõne aja pärast ka lauda- ja aidakatus. Ja et ainus, mille pärast muret tunda, on lamekatused autode garaažidel, uuel köögil ja eriti puukuuril – aga et viimane ongi juba selline, et las kukub sisse, on põhjust uus ehitada. Ema aga arvas siiski, et olemasoleva vana kuurikatus on parem kui tulevane uus ja nii me siis autonina maa poole pöörasimegi.
Viilkatuste osas oli isal täielik õigus olnud: maja ja küüni ümber kõrgusid katuselt maha libisenud kõrged tihke lume vallid ning küüni- ja laudakatus olid vaevalt paarikümnesentimeetrise lume all. Ja õigus oli tal olnud ka lamekatuste lumevastuvõtu osas: puukuuri nõgusaks vajunud katuse sügavamas osas ulatus hang mulle puusani ning isa garaaži katusel, kus aidaots lume ja tuule kinni püüdis, lausa kaenla alla. Viimast sai mõõta eriti lihtsalt, sest katuse serv oli lumest puhas ning piisas ainult tuisuhange kõrval seismisest.
Loopisime siis need mitte-isepuhastuvad lamekatused lumest puhtaks, raiudes tihedast lumest raudlabidaga kuubikuid ja lohistades need üle katuse serva. Iglut ei ehitanud, aga lumevirn kõrgus pärast pea katuse ääreni.