Kui mina lähen kolmeks nädalaks USAsse, jäävad lapsed kolmekesi koju. Isemajandamisele ja iseseisvaks. See on meie peres uus etapp: varem on minu äraolekutel alati keegi sugulastäiskasvanu nendega koos elanud ning neid niiöelda valvanud. Nüüd aga on nad piisavalt suured, et ise hakkama saada. Võtsin neile majandamiseks välja portsu sularaha, igaks juhuks jätan koju ka deebetkaardi, rääkisin majapidamise keskmistest kulutustest...
Nojah. Eks ma ikka natuke muretsen. Mitte majandamise ja hakkamasaamise pärast, selles ma ei kahtle - aga üldiselt. Et äkki on neil õhtuti mõnikord kurb või tunnevad nad end kolmekesi omapäi üksildasena... Veenan ennast, et kõik on tegelikult hästi ja nad on tublid, toetavad vastastikku üksteist ja puha...
Aga ikkagi...