Naistepäevakingiks said kõik meie naiskolleegid tasuta treeningnädala MyFitnessis. Selleks, et kinkijad ehk siis meeskolleegid enneaegu vanaks ei läheks, võtsin kingituse kohe kasutusele ning kihutasin pärast tööd Rocca al Mares asuvasse spordiklubisse. Vabu kohti oli Janek Tombaku 90-minutilises spinningumaratonis. Otsustasin oma võimeid mitte alahinnata ja panin nime rõõmsalt kirja.
Eeee... oleks ikka vist pidanud.
Jalgrattaga sõitsin viimati 5.septembril - tean nii täpselt sellepärast, et siis oli viimane Xdream. Seegi sprint, ehkki pooleaastase pausi järel pole viimase sõidu pikkusel muidugi enam mingit vahet.
"Nii, keerame nüüd jälle natuke juurde! Kiirus tõuseb, tõuseb, tõuseb... veel 20 sekundit tõuseb... veel 10..." Mina pingutan hambad ristis lootuses, et saan loetud sekundite pärast hinge tõmmata, aga kus sa sellega! "Nii, väga hea - nüüd hoiame 30 sekundit!"
Igatahes tundsin juba 20 minutit pärast trenni algust, et olen täiesti läbi. Järgmised 20 minutit pingutasin pettekujutluses, et trenn kestab tund aega... siis tuli meelde, ohissandristjaviletsus, see oli siiski ju tervelt poolteist tundi!
Õnneks oli vahepeal taastumisminuteid ja umbes poole trenni peal hakkasin rattasõiduga vist vähehaaval harjuma. Elupäästev abi oli kõrvalt saadud "sõbralonksudest", sest loomulikult ei olnud ma taibanud oma joogipudelit kaasa võtta. Nagu ka mitte higipühkimise rätikut, nii et pidevalt olid silmad soolast vett täis (ja need ei olnud pisarad :)
Kui trenn läbi sai, olid jalad täiesti pehmed ja põlv tudises trepist alla päästva duširuumi poole astudes.
Igatahes olen ma selle naistepäevakingitusega väga rahul. Ja endaga ka - et ma ikka viitsisin ennast sinna kohale vedada ja end Janek Tombaku nimest ja maratonist heidutada ei lasknud, vaid just selle trenni valisin.