Kuna kokku langes mitu asjaolu – lähenev Xdream, koju kaalu ostmine, Leivo äraolek, lootus peavalu välja joosta ja tahtmine ennast üle pika aja natuke liigutada – läksin üsna viimase-hetke-otsusena Ülemiste 14 km järvejooksule ja kutsusin ka Kati ja Ode kaasa. Nemad nõustusid küll tingimusel, et jooksevad lühemat rada ehk 5km metsajooksu.
Kuna Ülemiste veepuhastusjaamas olid jooksu puhul lahtiste uste päevad, uudistasime enne starti veel ka sealset muljetavaldavat juhtimiskeskust ja üks aktiivne töötaja viis meid koguni laborisse, kus näha sissetuleva järvevee ja väljuva puhastatud vee vahe. Pikaks ekskursiooniks polnud meil enam kahjuks aega.
Plaanisin endamisi, et kuna pole ammu jooksnud ja ei taha end valusaks pingutada, proovin joosta pulsiga 140. See oli muidu igati hea plaan, kui mitte arvestada seda, et alguses tormasid kõik minust mööda nagu postist – minu 140 võimaldab hoida ikka päris väikest kiirust – arvestasin oma ajaks poolteist tundi või veidi rohkem. Teisel kilomeetril tempod küll korrigeerusid ja ehkki selja tagant tulijaid oli endiselt, jäid ümberkaudsed samasse temposse püsima. Kuni esimese joogipunktini liikusingi nagu investeerimispankurite divisjonis – mehed keskendusid rohkem tööasjade arutamisele ja võtsid jooksutempot rahulikult. Joogipunktis aga jäin mina oma joogiga seisma (ma lihtsalt ei oska liikumise pealt juua), nemad jätkasid oma teed. Küllap said neil ka tööjutud otsa, sest tundus, et sammulegi pandi lisa ja enam ma neid oma 140st pulssi hoides kätte ei saanudki.
Ilm oli superilus ning tuult ja päikest just parasjagu, et oleks mõnus joosta. Vahepeal olin teel juba üsna üksi, aga seitsmenda kilomeetri lõpus jõudis järele kolleeg Pille ning edaspidi sättisin seltskonna nimel oma sammu tema omaga. Pille plaanib tänavu sügisel maratoni joosta, vau!
Järvekaldane tee oli endiselt mõnus ja lauge ning kuidagi märkamatult jõudis juttu ajades kätte juba 10.kilomeetripost ja teine joogipunkt. Ja ega ikka nii lihtne rada ei saanud olla: nüüd keeras tee metsa vahele ning tuli liigelda küngastest ülesalla. Siin, tuleb tunnistada, läks pulss juba 155 ja korra isegi 170n peale ning üksi oleksin siin kindlasti aeglasemalt jooksnud, aga Pille hoidis tempot ja koos jooksmise nimel ma lõin oma 140 plaanile käega.
Aeg oli 1:21:24. Ilmselt ammu lõpetanud Henri juba pildistas finišis (tema kaanerast ongi lisatud foto minu ja Pille finišist), Kati ja Ode plaksutasid finišikoridori ääres ning ütlesid, et nad teadsid, et ma jooksen ikka kiiremini kui see algul plaanitud poolteist tundi. Ja et nemadki olid oma ajaplaanist poolkogemata kolm minutit kiiremad olnud.
Ja nagu ikka pärast mõnusat jooksu, mõtlen ma, et peaks ikka rohkem jooksmas käima :)