Kui ma emaks sain, pidin oma laste jaoks jõulutraditsioonid ise kujundama, sest enda lapsepõlvest midagi kaasa võtta ei olnud. Kui ma väike olin, tähistas meie pere uut aastat – ja tegelikult on mul selle üle hea meel, sest mul jäi olemata see paljuräägitud salatsemise ja varjamise skisofreeniline tunne, mida paljud kardinate taga jõule tähistanud minuealised meenutavad. Minul tähistasid jõule vanaemad ja see oli normaalne ja täiesti avalik, isegi kirikuskäimine. No ja muidugi oli maal ka jõulukuusk ja piparkoogid ja see oli tore, aga jõulud olid minu lapsepõlves ikka Memmede tähtpäev.
Aga siis tuli rahvuslik ärkamine ja kristliku maailma pühad tõusid taas ausse. Mul jätkus küll niipalju kaalutlevat mõtlemist, et ma end ristima ega leeritama ei läinud (üks teesklev pseudo- või jõulukristlane, kel kirik meenub ainult jõuluajal, õnneks vähem), kuid jõulude maisema poole võtsin rõõmuga omaks.
Täiendava tähenduse said jõulud minu jaoks siis, kui sündis Kati. Õigemini oli ta oma esimeste jõulude ajal juba üheksakuune – parajasti selline, kellel võiksid hakata päkapikud käima. Kuna 1991.aastal kommertsilu poest osta ei olnud, aega oli üliõpilasel kindlasti rohkem kui raha ja isetegeminegi oli veres, harutasin lahti ühe Mammu vana villase vesti, mis oli nagu tellitult punane, oma käsitöökotist sain tüki dermatiini ja tumerohelisest sanitarisärgi – oma kunagise lemmikürbi, millest aga nüüd sai Kati tulevase päkapikusussi vooder. Peale tikkisin kiiresti paar kellukest. Ja selline ta siis sai – meie esimene päkapikususs, mis sai seotud Kati pulkvoodi külge ja kuhu päkapikk, kes sai endale kohe nime Päka, igal hommikul midagi toredat oli toonud.
Kahe aasta pärast oli kodus juba kaks päkapikuootajat ning loomulikult oli ka Jürile oma päkapikusussi vaja. Taas läksid käiku käsitöökott ja õmblusmasin, kuid tikkimiseks oli ilmselt vähem aega (käisin siis juba tööl), siis see suss sai kaunistuseks ühe roheliste silmadega aplikatsioonikassi. Ülemiseks karvaseks servaks sai tükk ühe minu kunagise talvemantli kraest, soki põhiosaks taas midagi mammu kaltsukoti varamust. Ja ehkki üks tore jõulusalm ütleb “Pole päkapikul kerge/ kass on suur ja sokk on kõrgel”, sai Päka edukalt hakkama ka kassipildiga sussi sisse kingikeste toomisega.
Ja siis sündis Ode Liis. Tema oli oma esimeste jõulude ajal kõigest kolmekuune ning nii läks jõulusussi õmblemisega kuidagi kiireks. Suud ümbritsema sai sokk voodririba nagu kunagi ka Kati sokil ning selle alla muster litritest ja pärlitest. Peab kohe ütlema, et litrid olid halb valik, sest kui väike käsi edaspidistel aastatel innukalt sussi sisse sukeldus, hoidis teine ju sussist kinni ning litrid läksid katki ja tulid vähehaaval ära. Mõne aasta pärast nägi Ode suss, mis valmistamise aastal oli uhke ja särav, juba üsna tagasihoidlik välja… Siis arvas Ode, et seda peab siiski kuidagi ilusmaks tegema ning ilukiirabina sai sussisuu ümber õmmeldud kuusekarra riba. Aga sõltumata litrirohkusest või –vähesusest on Päka igal aastal sellegi sussi alati üles leidnud. Tõsi, sellel kõige esimesel aastal sõin tema toodud kommid rõõmuga ära mina – aga eks Ode sai oma osa siiski minu kaudu kätte 
Sussid on meil igal jõuluajal väljas olnud. On ka praegu – pildid ongi tehtud aastal 2010. Ainult selle vahega, et Jüri, kes sussi ja advendikalendrit üles riputada ei ta, on andnud oma sussi mulle ning see on nüüd minu voodi kõrval.
Minu voodi kõrval? Jaa, juba paar aastat olen ka mina nii hea laps olnud, et saan jõuluajal Päkalt maiustusi ja armsaid kirju. Ja koguni nii, et kui suureks saanud lastele toob Päka kingitusi ainult advendipäevadel, siis mina leian igal hommikul sussi seest mingi üllatuse. See on lõpmata armas.
Ja ega Päka Jüritki ära ei unusta, isegi kui tal sussi väljas pole: Päka riputab oma kandami tema toa ukselingi külge.
Nüüdseks on Päka külastanud meid juba üheksateistkümne jõuluaja jooksul. Ta on elanud kaasa laste kasvamisele, lugedes nende algul kohmakaid varesejalgu ja heldinud armsatest piltidest, mida nad Päkale joonistasid. Nüüdseks saab Päka nii ilusaid kirju, et tal on mõnikord lausa pisar silmas. Ja ühtlasi on siis ka Päkal endal võimalus vastuskirja teel ära öelda see, mis hinge hellaks ja südame õrnaks on teinud…
Selline tore Päka on meil. Ja kui minu ellu tuli Leivo ja koos temaga veel kolm toredat tegelast, leiab Päka advendipäevadel nüüd maiustustega tee nendegi juurde.