Reedel lõppes tööpäev kell 12 ning pühade ajal ma töömeili ei avanud. Täna hommikul oli siis ees ootamas nelja ja poole päeva post.
261 lugemata kirja Inboxis. 42 Junk Mailis. 1 Cc kataloogis.
Kuna mu kolleegidel ja paljudel koostööpartneritel (ja ka minul endal) on halb kalduvus õhtuti, öösiti ja nädalavahetustel tööd teha, on muidugi igal argihommikul postkastis ports ajamist vajavaid asju. Aga nii suur hulk võttis esimese hooga ehmunuks. On´s kõik peale minu hulluks-töönarkomaaniks hakanud ja pühi üldse ei pidanud?
Õnneks olid enamik hoopis elektroonilised jõulukaardid. Enamasti saadetud reede pärastlõunal, mil tööl oma viimseid pühade-eelseid tunde täistegevatel kontoriinimestel oli aega jõulukaartidele mõelda.
Aitäh kõigile saatjatele, kuid...
Kuid pean tunnistama, et südamesoojendust ja rõõmu mul enamiku nende kaartide ja kaardilinkide puhul ei olnud.
Sest on ju isegi läbi internetiavaruste ära tunda, kui inimene on võtnud lihtsalt ette oma aadressraamatu ning läkitanud kõigile sealolijaile oma firma jõulukaardi lingi. Impersonaalselt, lihtsalt kombe ja viisakuse pärast. Ühest firmast sain erinevatelt inimestelt lausa kuus ühesugust e-postkaarti. Ainult ühele oli nimelt mulle mõeldud personaalne kaaskiri lisatud. Selle ja teiste selliste puhul oli küll heameel.
Muidugi on ka muidu tore, et mul on nii palju koostööpartnereid ja muidugi pole mul midagi tavade ja kommete vastu. Aga millegipärast võttis siiski veidi nõutuks. Et kas ikka on vaja?
Hea vähemalt, et aina vähem saadetakse firmade poolt paberpostkaarte. Mis reeglina olid sama impersonaalsed, kuid mille tootmiseks kulus paber ja saatmiseks ümbrik ning assistentide tööaeg saajate nimekirjade koostamiseks, kõigi nende kaartide ümbrikesse toppimiseks ja aadressidega varustamiseks. Elektroonilised kaardid vähemalt ei koorma kedagi, ei saajat ega saatjat.
Ja ma loodan, et keegi ei pahanda, et mina omalt poolt oma aadressraamatule oma firmapostkaardi linki laiali ei saatnud.