Teismelisena diagnoositi mul minu suureks üllatuseks haigus, mida olin pidanud väljasurnud tõu, peente aadlidaamide pärisosaks - migreen. See oli siis, kui neljateistaastaselt tabas mind esimene meeletult tuikav ja oksendamisega lõppev peavaluhoog.
Migreen ei ole tegelikult haigus, vaid nagu ütleb http://www.peavalu.ee/ : periooditi esinev häire. Seda ei saa välja ravida, kuid sellega saab kohaneda.
Mind külastab migreenihoog kord kuni kaks aastas. Sagedamini tunnen aga ära tema alguse - veidra väreluse ehk migreenihalo pea ümber - ning saan ta paari aspiriinitabletiga maha suruda. Mõnikord see aga ei õnnestu, kui näiteks käekott tablettidega kuskile maha on jäänud. Siis on laks käes.
Minul on migreeni päästikuteks:
* punane vein
* toomingate ja sookailude lõhn
* päev otsa katmata pähe kõrvetav päike
* umbsed ruumid (kombinatsioon avanematu odav plastaken + puuduv ventilatsioon)
* "päevad"
Muidugi - need võivad, kuid ei pea migreenihoogu vallandama. Mulle näiteks väga meeldib punane vein ja mõnigi kord ma ei jäta teda joomata ja midagi ei juhtu, kuid pean alati migreenihoo võimalusega arvestama. Eriti kui kokku satub kaks või rohkem päästik-sümptomit - toomingapõõsa all ma raudselt endale punaveini lubada ei saa.
Migreen ei muuda mind õnneks täiesti teo- ja töövõimetuks. Autoga ma hoo lõpufaasis küll sõita ei julge, kuid kõige muuga saab hakkama ning ümbritsevad ei pruugi arugi saada, et mul midagi viga on. Ainult WC peab lähedal olema, et kergendust toova oksendamise hetkeks sinna jõuda...
Täna õhtul mul ongi selle aasta peavaluhoog, päästikuks päev läbi kestev loengumaraton umbses klassiruumis. Ehk siis tänavu enam ei tule.