Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et umbes pool aastat tagasi mängiti Tallinnas Vanemuise külalisetenduste raames ka Kafka "Lossi", aga kõik piletid olid välja müüdud. Ja kuna Leivo tahtis seda kindlasti ja tingimata näha, tuli võimaluse avanedes võtta see aeg ja sõita Tartusse teatrisse.
Aga ega Kafkat vaatama minek mingi naljaasi pole. Sürrealistlikud seigad algasid sellega, et tööpäeva lõuna ajal keerutus üles üks ootamatu probleem, mille tõttu vahepeal juba tundus, et ma ei saagi õigel ajal töölt minema.
Sõit Tartusse sujus viperusteta (ja oli isegi väga meeldiv, sest ma ei ole veel üle saanud Leivo-uue-auto vaimustusest). Jamad algasid parkimisega: jättes auto Ülikooli tänavale tesite vahele, ronisime kärekülma -18 kraadisesse õhku ainult selleks, et tuvastada: tegu on ainult bussidele määratud parkimiskohtadega. Ehkki Tartu numbrimärkidega autod märki üksmeelselt eirasid, ei julgenud me oma Toyotat terveks teatriõhtuks sinna siiski jätta. Õnneks vabanes üks parkimiskoht endise Kaubahalli kõrval, nii et saime auto sinna jäta.
Järgmine teema oli e-piletiga, mis oli ununenud välja printimata. Aga kus häda kõige suurem, seal kaasaegne tehnoloogia kõige lähem: Leivol oli arvuti kaasas ning nii tegi ta arvutiekraanile kuvatud e-piletist mobiiliga pilti. Täitsa loetav pilet oli - ka mobiili väikeselt ekraanilt.
Kuna me pole just kogenud Vanemuises käijad, vupsasime sisse teatrimaja lähimast säravalt valgustatud uksest. Riided garderoobi, siis piletikontrolöriga oma e- või nüüd siis juba m-pileti asja selgitama.
"Ma kutsun administraatori," kõhkles kontrollijast noormees, olles mobiili nii- ja teistpidi keerutanud ning iga nurga alt selle ekraani tunnistanud.
Administraator oli asjaliku moega proua ning ei heitnud mobiiliekraanile pilkugi.
"Kas te oma kohti teate, kuhu istuda?" oli tema ainus küsimus. Muidugi teadsime - need olid telefoniski kenasti näha.
Kuna kõigi nende jamadega oli päris kaua aega kulunud, olime enamvähem viimased, kes sulguvate uste vahelt saali lipsasid. Meiega samaaegselt hakkas lavale saabuma... orkester.
Peatusime kõhklevalt. Muidugi võis Kafka lavastamisest oodata igasuguseid üllatusi ja imevõtteid, aga siiski - orkester?
"Mis teil siin toimub?" küsis Leivo saaliadministraatorilt kandval lavasosinal, mille peale vist terve saali tagumine pool päid pööras, et kahte kultuurimatsi oma silmaga näha.
"Kontsert," sosistas administraator samamoodi vastu ja kuuldes, et otsime etendust, soovitas meil uuesti proovida maja teisest uksest.
Egas midagi. Garderoobist mantlid välja, selga ja üle õue. Mantlid garderoobi, eelmisega samalaadne situatsioon mobiilist pileti näitamisel ja kähku saali...
... mis oli täis lapsi ja laval samaealine tantsu- või võimlemisrühm.
"Aga kus siis Kafka on?" kordas Leivo oma lavasosina-võtet nüüd juba üsna meeleheitliku häälega.
"Väikeses majas!" sosistas administraator vastu.
Nii me siis kihutasime minu kontsade klõbinal mööda külmaudust Vanemuise tänavat üles, mantlihõlmad lehvimas ja salliotsad hingeõhust härmas. Vanemuise väike maja oli muide palju kaugemal kui ma mäletasin.
Mantlid garderoobi, mobiiliekraan piletiga kontrolöri ette. Muidugi ei osanud temagi selle kohta seisukohta võtta, kuid siin täitis administraatori osa riidehoidja kui noorem inimene.
"Kas te oma kohti teate, kuhu istuda?"
Jaa, me teadsime. See tähendab, teadsime rida ja toole - aga ega me poleks olnud üldse üllatunud, kui ka siinne koht saali või maja mõistes oleks valeks osutunud.
Siiski mitte. Etendus käis ja kergendustundega potsatasime jahedas, kergelt jäise õhuga saalis esimestele vabadele kohtadele ühe rea otsas.
Etendus oli super. Müts maha Hendrik Toompere juuniori ees, kes julges nii keerulise raamatu lavastamisele võtta - ja sellega ka hakkama sai. Müts maha ka näitlejate ees, kes oma sürrealistlike-ekspressionistlike tegelaskujudega toime tulid.
Vaheajal - kohvikuruum oli veel jahedam kui saal - saime põgusalt rääkida Epuga ning edasi jätkus õhtu Urmase hubases elutoas veiniklaasi taga. Minu üle võttis küll väsimus juba südaöö paiku võimust ja pugesin ebaseltskondlikult magama, kuid Leivo saabus tublisti hilsemal ajal. Siis, kui mina täiesti Kafka-vääriliselt nägin unes mingeid võõbatud ülakehadega tegelasi, kes veeresid ringi kaks jalga koos (ilmselt ratastel) ja muudkui kummardusid, käed rinnal risti. Mul oli päris hea meel sellest üles ärgata :)