Ajal, mil mõni mulle lähedalseisev isik Lätis sõda mängis, müttasin mina maal katustelt lund ajada: kätte oli jõudnud tänavune esimene suurem sula.
Algas see 7:30, mil mind äratas lauatelefoni helin. Tavaliselt helistatakse sinna ainult Mammu tuttavate või reklaamimüüjate poolt, nii et olin voodist välja ronides suhteliselt pahur.
Ent toru otsas oli isa, kes muidu ikka mobiilile helistab. Millegipärast arvasin, et nüüd on küll midagi juhtunud – et kui isa juba lauatelefonile kõne teeb…
Oligi. Või vähemalt tundus olevat, aga sellest saime alles hiljem teada.
“Kuule, kas me saaksime kohe täna maale minna. Tarmo helistas ja ütles, et Mäepealse kuuril on katus sisse kukkunud.”
Oh kurat ja põrgu – olime kaalunud katuserookimist teha juba eelmisel nädalal, kuid kuna valitud päeval tormas ja tuiskas, otsustasime selle töö edasi lükata. No poleks pidanud.
Mis siis ikka, päästame mis päästa annab. Pakkisime mansa – isa, Toomas, Jüri, mina – autosse ja juba pool kümme olime Mäepealse lähistel. Just nimelt lähistel, sest sissesõidutee asemel oli isale rinnuni ulatuv sahavall. Piltidelt ei paista see küll nii efektselt välja kui päriselt oli, sest fotokas tasandab valgeid kõrgusi.
Ilmselge aga oli see, et katused olid kõik terved. Kaasa arvatud jutuks olnud kuuri oma. Isa möönis selle peale, et eks jah Tarmo oli natuke itsitanud küll seda rääkides… No aitäh liigvarase aprillinalja eest!
Aga noh, tont temaga. Niikuinii pidime ju katuseid puhastama tulema ja tervetest katustest oli selge rõõm. Vastupidine variant olnuks kahtlemata hullem :)
Väljaotsale me sisse sõita ei proovinudki. Küll aga oli sahatee lükatud Uustaluni ning nii kuritarvitasime meiegi Uustalu aia taha rajatud lumevaba parklat. Sealt edasi tuli aga üle välja ja läbi pea puusadeni ulatuva lume ronida omaenese kahe- või siis ka neljasillajõul. Jüri ja Toomas lükkasid kordamööda ees rada, meie isaga lasime taga vilet.
Allpool igasuguseid ilusaid poollumiste katustega ja lumise hekiga pilte. Muide, kui majakatuselt lumemassiiv liikuma hakkas, olin mina parasjagu köögis süüa tegemas. Mühin ja robin, akna taga läks äkki pimedaks… Ja hang, mis varisenud lumest tekkis, oli nii kõva, et selle peal sai muretult kõndida – tõeline väike laviin!
Ah jaa- üks kuur oli siiski ka sisse varisenud – küll mitte meie oma, vaid vana kolhoosiaegse karjalauda heinahoidla.
