Paaril päeval oleme Leivoga vaimustunud tehnilisest kaljuronimisest ning käinud Astangul ja Paldiskis klemme ja frende panemas.
Astangu tuttaval kaljuseinal oli neljapäeva õhtul tõeline ronijate laulupidu: kohal oli MatkaExperdi seltskond, küllap suviseks reisiks valmistumas. Raske oli leida vaba kaljupinda :) Alustasime vasakust nurgast ning lõpuks jõudis Leivo horisontaalis välja parempoolse nurgani, seslt, kus juba üles ronitakse. Läksimegi sealt üles. Minu osaks oli järele tulles varustus kokku korjata ning sääskedega võidelda - neid oli õhtu edenedes aina rohkem ning suuremaid. Küllap annavad lähedaes solgiveekogud hea eelduse hiigelsuurte mutantsääskede tekkeks..
Paldiskis polnud me enne käinud ja seepärast ei teadnud täpselt, kus sealse panga parimad ronimiskohad on. Jaani telefonijuhiste järgi talitades me vist seda kõige õigemat siiski üles ei leidnud: kalju oli sodi täis ning altpoolt ka väga savirohke. Viimane tähendas seda, et pealtnäha tugev ja turvalisena tunduv kivinukk kukub vähegi tugevama vajutuse või tõmbamise korral lihtsalt alla.
Meie ronimiskoha alumine osa oli ka kergelt negatiivis, nii et Leivo läks sealt üles kahe slingiredeliga, millele jalgu toetada. Kui tuli minu kord järgi minna, olin seal aga püsti hädas: varvastega seinale tugedes ning ühe käega ennast kalju küljes hoides ei saanud kuidagi kätte ühte kiusakat klemmi, mis oli ennast sügavalt kaljuprakku kiilunud. Alles pärast, kui juba köielt maas olin, tuli pähe geniaalne mõte, et oleks võinud ju slingist endale jalatoe teha :) Tol hetkel pääsesin aga sel moel, et Leivo viskas mille ülevalt ühe slingiredeli ja julgestusköie, millega minu kõlkumist paigal hoidis.
Ülesminekust. Üleval tegime jaama nii, et üles jõudnud Leivo sõitis autoga panga äärde ning tegi jaama autorataste külge. Mina ronis üles haaratsiga, võttes teel maha klemme, frende, kaljunaelu ja ekspresse. Algul püüdsin teha nii, et jätsin ekspressi otsa köie külge ja püüdsin selle teises otsas olevat klemmi või muud asja kaljust kätte saada - et ootamatuma väljatuleku korral varustus alla ei lendaks, vaid köie külge jääks. See oli aga siiski ebamugav, sest kui ekspress jäi ette, ei saanud haaratsit piisavalt kõrgele üles lükata. Seepärast võtsin pärast paari esimest pusimist edaspidi ekspressi köie küljest lahti, lükkasin haaratsi parajasse kõrgusse ning alles siis koukisin klemmi välja. Peangi nüüd natuke ka raamatutest uurima, mis sellisel puhul õigem ja soovituslikum on.