Kartulipõld meie maakodus jääb aasta aastalt pisemaks, aga ta on. Nii tuli tänavugi suguharu kokku, et kartulimugulad mulla sisse peita.
Kuna pöördvõrdeliselt põllu suurusega inimeste hulk suureneb (lapsed sünnivad ja kasvavad tööealisteks), läks põllutöö seekord kiiresti ja juba mõne tunniga oli kartul maas. Päris lõbus oli ka. Ja ilm oli imeilus. Linnud rõkkasid (et mitte öelda lärmasid) ja kuna oli üks esimesi tõeliselt sooje ilmu, läksid õuekased iga minutiga silmnähtavalt rohelisemaks ja õunapuude pungad punasemaks.
Lõunaks grillisime ohjeldamatult liha ja sõime sama ohjeldamatult. Siis viisin mina Mäepealse Memme sünnipäevale: Mätliku Rutt sai täna 85. Memme esines oma tavapärases headuses: oli sünnipäevaks ennast uhkesti riidesse seadnud, pross rinnas ja kübargi peas. Ma väga tahan, et minagi 94-aastaselt sama elurõõmus ja maailmajaatav suudaksin olla!
Väljaotsa Memm oli väga kõbus, võrreldes oma viimase aja olekuga. Sebis teiste vahel ringi ja püüdis askeldada - eks tal hing kripeldas, et ei saa kartulipanekul kaasa lüüa... Aga ta on ikka tõesti väga haige olnud. Ja viimasel ajal räägib ta kogu aeg surmast. See on nii kurb. Varem, nii kaua kui ma teda mäletan, on just tema olnud see vapper, kes ühegi takistuse ees alla ei anna. alati on ta end sirgu ajanud ja edasi läinud...
Pärsat tegin veel ÜKT-d (ühiskondlik-kasulik töö) ja niitsin rohuaiast putked, võililled ja nõgesed maha. Nüüd on rakud igal pool pihus... Ai! Homme saab tõsiselt valus olema rattasarvedest hoida - plaanime nimelt segased@emt pikka rattatrenni.