Kodus emakassi pidades tuleb aegajalt välja kannatada tema jooksuaegu. "Kurri-aeg", ütleme selle kohta meie, sest ta teeb siis pidevalt mingit omapärast kurisevat-kräunuvat meelelist häält. Ja päris kindlasti ta ei jookse sel ajal, vaid ainult hiilib maadligi ludus ehk "lühikeste käppadega" ja muidugi aeleb igal pool jalus.
Suvel on tema aelemise lemmikpaik üks kole kordategemata rõdunurk, kus seisavad vanad suusad ja suusakepid, mida keegi enam ei kasuta, kuid mida pole ka ära visanud. Seal tsemendi peal ta siis hõõrub ennast ja keerutab maas.
Paar esimest korda oli kurri-aja üleelamine nagu piinlik, aga nüüd, kui Kasutu on varsti juba kolm aastat meie juures elanud, oleme sellega nii ära harjunud, et ei pane enam tähelegi. "Häbitu kassitükk!" pahandab ainult Mammu, kui kass otse tema jalge ees oma püherdamise ette võtab. Ja kord, kui keegi külasolijatest imestas, miks kass nii teeb, teatas Ode otse ja avameelselt: "Ta tahab paarituda, aga meil pole talle isakassi võtta".
Sest jah, me tahaksime talle poegi küll, aga ta on juba kaks isakassi ära põlanud ja läbi klobinud. Aga teda linnas õue lasta, et ta ise endale meelepärase peigmehe leiaks, me ei julge. Ja maalkäikudega ei lange tema kurri-ajad lihtsalt kokku.
Nii ta siis muudkui kurristab ja kurristab. Täiesti kasutult.
Kui keegi teab mõnd toredat, soovitavalt pikakarvalist kõutsi, keda omanik on valmis välja laenama või tema juurde pruudi kostile võtma, oleme tulevaste kurri-aegade valguses väga rõõmsad.