See oli hallisombune märtsihommik, mis selgines Toomemäel sünnitusmaja akna taga täna 19 aastat tagasi. Sammusin mööda pikka koridori, aegajalt seinale kinnitatud käsipuule toetudes ja hingeldades. Ma olin 21-aastane, väsinud, ärevil, ootel ja natuke hirmunud. Nii üksi ja nii kahekesi selles väsinud moega koridoris, silme ees veidi lainetav krohvipind ja käe all tükati pudenenud õlivärviga kulunud käsipuu. Kuni ma enam kõndidagi ei jaksanud.
Kell 10:10, kaksteist tundi pärast esimeste valutuigete algust, vallandus üks maailmauus valjuhäälne kisa. Kati oli sündinud.
Nüüd on ta juba 19-aastane.
Kuhu küll kõik need aastad kadusid…?
Kati esimesel suvel olime temaga kaks kuud maal. Isa tuli meile autoga Tartusse järgi ning tema oranži Moskvitš 2140 tagaistmel me Katiga reisisime. Tagasi samamoodi, ning nagu Mammu meenutab: “Ära läks väike Katike, tagasi tuli suur viiekuune daam, laia servaga kaabu peas.” See laia servaga kaabu on siiamaani titariiete kotis alles.
Või kui kaheaastane Kati kevadel minu emaga pikemalt maal oli (ei mäletagi enam, miks – ilmselt minu eksamite pärast?) ja tagasi tulles õhtul äkki voodis istuli tõusis ja ülimalt Mummi ehk minu ema intonatsiooniga ütles. “Pluuto kakas õuele. Issake!” Pluuto oli Memme kollane koer, kelle ebasõbralikkuse ilminguna on Kati käel siiamaani hambajäljed näha – Pluuto ei armastanud, kui lapsed teda karvust kiskusid ja vist ei armastanud ta üldse lapsi.
Või kui me Tartus esimese klassi lõpetanud Katiga käisime Tallinnas kohtumas tema potentsiaalse uue klassijuhatajaga. Kuidas ingellik Kati, kuldsed lokkihoidvad juuksed kahes võluvas punupatsis ja suured pruunid silmad säramas, meie vestluse ajal mööda klassiruumi ringi jalutas ning siis äkki käed kraadelikult püksitasku pistis ja ülbelt teatas: “See on siin kole klass!” Klassijuhtaja, kes selle peale südamest naeris, on praegu Kati sõbranna ema. Ning kool sai kapitaalremondi alles aastal 2009, kui Kati seal enam ei käinud…
Äsja 14-aastaseks saanult – ilmselt raskeimas teismeliseeas – elas Kati üle vanemate lahutuse. Keegi ei saa kunagi teada, kuidas see teda mõjutas, ehkki me mõlemad püüdsime maailma laste jaoks võimalikult turvalisena hoida –säilitada harjunud kodu ja harjunud elurütm. Igatahes oli Kati mulle sel ajal varaküpseks sõbrannaks ja samas väikseks lapseks, kes öösel mõnigi kord oma padjaga minu kaissu rändas. Seda eksimatult alati siis, kui olin erinevatel põhjustel padja sisse salajasi pisaraid poetamas…
Kuidas ma esimest korda tunnetasin, et tütar on juba suur? Kas siis, kui ta kord elutarga ohkega märkis: “Ma olin lõpmata tänulik Leivole, kui ta selle koti sult ära võttis” – siis, kui olin kord reisile minnes taas kord otsustanud kogu maailma enda kanda võtta ehk siis kõik ühisasjad oma hiiglaslikku seljakotti pakkinud? Või siis, kui ta kord toa niimoodi ära kraamis, nagu ainult suured seda teevad – et tõesti on KÕIK korras, viimse pisiasjani? Või kui ma õhtul hilja koju tulles ta maja ees suudlemas tabasin…? Või…?
Naljakas, aga lapse suurekssaamise tunne on sama kui tema sünnitamise eel. Oled natuke ärevil, natuke hirmunud ja ootel. Veel on ta sinuga, aga protsessid on juba alanud ja tagasi seda pöörata ei saa. Varsti on ta eraldi inimene – ja siis tuleb selles uues olukorras uutmoodi hakkama saada. Üksi – aga samas ikkagi kahekesi…
Ilusat elu Sulle, minu armas suurekssaav tütar.