Kati käis vahepeal ka geograafia olümpiaadil ja läheb seal edasi linnavooru. Geograafia talle meeldib ka, nagu mullegi omal ajal meeldis.
Üldse on Kati sel õppeaastal käinud kuuel erineval olümpiaadil. Nüüd hakkab siis edasipääsemine selguma ja vähemalt osades ainetes teine, järgmise taseme ring tulema. Ühtpidi on see muidugi tore, aga aegajalt ma mõtlen, et äkki peaks ta ebahuvitavate ainete omad siiski vahele jätma ja enam keskenduma teda huvitavatele. Aga kas 14-aastane juba peaks valima ja spetsialiseeruma hakkama või on see veel siiski baasi ja põhihariduse omandamise aeg? Pealegi kui ka kool mingi otsese "kallakuga" ei ole?
Kooli, kallaku ja Katiga seoses tulebki meelde üks ammune lugu. Kunagi, kui Kati oli üliedukalt skoorinud ühel oma esimestest olümpiaadest (neljandas? viiendas klassis?), astus minu juurde ühe eliitkooli õpetaja. Paar sõna magusat juttu maast ja ilmast ja siis see tuli: "Mida teeb niisugune laps niisuguses koolis? Kas te ei ole kordagi kaalunud tema ümberpaigutamist?"
Ausõna, sel hetkel ma ikka väga vihastasin. Selle pärast, et solvati täiesti normaalset kooli. Selle pärast, et lapsest räägiti kui paigutatavast asjast. Selle üle, et kaudselt seati kahtluse alla ka minu pädevus lapsevanemana: et ma olen oma lapse hariduse osas olnud ükskõikne ja hoolimatu. Nii et vastasin midagi üsna teravat ja jätsin kõnetaja sinnapaika. Ehkki tegelikult soovis ta ju mulle ja Katile head.
Muidugi annan ma endale aru, et eliitkoolis saab vähemalt gümnaasiumiosas üldjuhul parema hariduse kui tavakoolis. Keskmistatult paremad tutvused ja parematest peredest koolikaaslased üldjuhul ka. Aga see kehtib gümnaasiumi kohta. Ma pean täiesti valeks laste lahterdamist lasteaiast ja algklassidest alates. Ning arvan, et lapsel peab algklassides olema normaalne koolitee kodulähedasse kooli ning sõbrad, kellega ta ei kohtu ainult autotsi kooli kokku veetuna, vaid kes samuti elavad selle kooli ja kodu ümbruses.
Ning lõppude lõpuks - kuskil võiks laps näha ju sedagi, et maailmas ei ela ainult targad, andekad ja heal majanduslikul järjel elavad lapsed. Ja kogema, et pärast põhikooli tisleriks, autoremontijaks või õmblejaks õppima minejad ei ole mitte parandamatud luuserid ja jobud, vaid täiesti harilikud inimesed.