Tänavune 36-tunnikas toimus seiklusspordiüritustest seni veel puutumata olnud Saaremaal. Xdreami-laadne masside saartele liigutamine on ilmselt liiga suur logistiline väljakutse isegi kogenud korraldajatele, lisaks looduskaitselised piirangud nende masside metsalaskmisele... 36-tunnikas oma sajakonna osavõtjaga on aga igas mõttes veel allaneelatav.
Ja kui ette rutata, siis enesetunde järgi nii kerget 36-tunnikat pole mul veel kunagi olnud. Isegi võistlusjärgsel päeval sain kohe kotsakingad jalga panna - valusad polnud ei varbad-päkad-kannad ega haiged lihased. Eks me muidugi ka kulgesime pigem rahulikult. Ja seda imekspndavam, et selle rahuliku kulgemisega (kuhu sisse mahtus ka üks suur enam kui pooletunnine ja paar väiskemat viga) saime me segavõistkondade arvestuses 4. koha (kümne võistkonna seast) ja üldarvestuses olime . kohal (35 lõpetanud võistkonna hulgast). Segavõistkondade võit läks seekord Soome, teine koht jäi Eestisse ja kolmas läks jälle raja taha, Lätti. Nii et Eesti-siseses arvestuses võime end uhke teise koha omanikeks lugeda :)
Maare tegi ära organisaatoritöö, tellides 19-kohalise bussi koos järelkäruga rataste jaoks ning komplekteerides selle seiklussportlastest sõpradega. Kuna eriti tagasisõidul on puhanud autojuhi olemasolul kulla hind, oleme talle selle eest ütlemata tänulikud. Mina, Leivo ja Alar eriti, sest ühtlasi täitis Maare sel moel talle pulmas välja loositud ülesande olla noorpaarile 36-tunni-võistlusel autojuhiks. Hästi tehtud, Maare! :) Lisaboonusena oli hulgakesi ka lõbus.
"Piimaring" linnas algas juba varakult ning viimased bussi peale tulijad pidid seltskonnaga liituma Virtsu sadamas. Palju inimesi, rattaid ja kotte erinevates kohtades peale tõsta, metsa- ja söögipeatusi teha, rattad võistluskeskusest eemal asuvasse rattaalasse viia jne - igatahes võttis see kõik nii parajalt aega, et võistluskeskuses Kihelkonnas olime tühise kaheksa tunniga alates esimeste inimeste-ratastre pealevõtmisest Tallinnas. Ent need olid toredad tunnid ja kuna ka võistluse start pidi antama alles kell üksteist õhtul, oli meil vahepealsetest väikestest viivitustest hoolimata aega rohkem kui parajalt käes.
Start: lennukad rulluisud ja vahelejäänud punkt
Starti ei antud aga võistluskeskusest, vaid kõik see mees kamandati bussidesse ning sõidutati Kuressaare lennuväljale. Olime isekeskis arutanud, et rullitamine toimub ilmselt Kuressaares, kuna seal on Saaremaa (vist üks vähestest) rulluisuteedest. Aga et kohe alguses ja lennukite hoovõtu-, stardi ja maandumisradadel,, selle peale polnud küll tulnud.
Meie uisutasime seekord uutmoodi, kasutades minu kiiremaks edasiliigutamiseks "venivat abielusidet" ehk kummiga järel vedamist. See oli palju parem kui lükkamine, sest mul oli ka endal võimalus sõita ja ka tasakaalu hoidmine oli kergem. Ning et ma olin Xdreamidel juba harjunud SI-pulgaga punktis käima, siis neli esimest punkti sõitsin ka lennuväljal vapralt punktini välja, isegi kui Leivo enne punkti kummiotsa lahti laskis. Alles teiste võistlejate pealt vaadates tuli meelde, et siin võistlusel peavad teised liikmed olema nägemisulatuses, mitte oma näpuga punkti ära katsuma.
Pärast lennuvälja suunati meid kergliiklusteele. Mis oli minu esimene katsumus rullirajal, sest sõita tuli hoo pealt järsu pööranguga (nojah, hoo oleks võinud maha võtta, aga ma märkasin seda pöörangut liiga hilja). Nii et käekaitsmed, mis enne võistlust ostsin, igatahes õigustasid end.
Teine katsumus oli natukese aja pärast, kui tee ääres seisis Anneli ja hüüdis, et hoog maha. Ja hetk pärast seda oli rullide all pehme ma-ei-tea-mis-kattega tee. Kuidagi õnnestus mul seekord siiski püsti jääda, aga terve selle jupi võitlesin pinnasesse kinni jäävate ratastega. Ja kui taas algas asfalt, alga kohe ka tunne, et rulluiskudel on värinaalarm sisse lülitatud - selline surisemine ja värisemine krobelisest pinnasest.
Ja siis jäi meil veel punkt vahele. Jõudes taas normaalsele asfaldile, tuvastasime, et tee kõrval pidanuks olema punkt. Leivo heitis koti seljast ja sööstis tagasi. Järgmistel tiimidel oli ilmselt suur üllatus näha teda kõigepealt hirmsa hooga ühes suunas, siis kohe tagasi tuhisemas. Leivo ise arvas pärast, et siledal teel võinuks ta kasvõi mitu korda seda punkti võtmas käia, praegu oli aga see ükski kord suhteliselt liiast.
Jalgsi - kiiresti läbi
Jalgsitepai jupike toimus linnas ja linnuses, edasi juba metsas. Tõttöelda ei mäletagi sellest midagi erilist - mitte sellepärast, et oleks koomas olnud, vaid ilmselt midagi väga erilist ei olnud. Ah jaa, esimene tutvus kadakatega ja tülikalt nende vahele põimunud lehtpuudega (paakspuud?) sai kah tehtud. Kuna anti ainult kaks komplekti kaarte ning need olid Leivo ja Alari käes, jooksin teiste sabas nagu tropp ja isegi ei teadnud, kus me oleme ja kuhu läheme. Ma pole küll suurem asi kaardilugeja, nii et kolmandast lisakaardist poleks meie tiimil mingit kasu, aga no ausõna - ma oleksin valmis rohkem stardimaksu tasuma, et ka kolmas komplekt kaarte saada. Vähemalt näeks, mis toimub. Korraks pilguheit teiste kaardile mind ei aita, sest ma lihtsalt ei saa kaardist nii ruttu aru.
Igatahes oli suur üllatus, kui hopsti - ühel hetkel olime juba kanuude juures ja algas mõlamine.
Kanuu - ilusast lahest kloaagini
Mullutu ja Suurlahel toimunud kanuusõidu eredaim hetk oli, kui punktist sõitis meile vastu üks liidertiim, kelle möödudes hakkas Leivo ninaga õhku vedama ja imestama veidra haisu üle. Mõne aja pärast oli meilgi võimalus oma sõiduvahendist sama lehka levitama hakata: punktivõtmine põhimõttel "karga porri" tähendas kümblemist aromaatses mudas. Mis teatavasti tekib taimejääkide ja muu sodi kõdunemisest, nii et midagi head seal loota ei ole. "Eesti seiklussport - jooksmine mööda linna ja kümblemine kloaagis," kirus naaberkanuust hetkel mitte just kõige sõbralikumalt meelestatud Minn. Üldiselt oli aga kanuuetapp selline kühveldamise ja roostikus ragistamise teema. Mina õnneks roostikku ei jõudnud, minu roll oli kanuu ümber keerata. Viimane ots oli kühveldamine mööda jõge Nasva, kuhu olime jätnud oma rattad.
Ah jaa, kanuuetapp oli seekord suundorienteerumine ning kes tahtis, võis punkte vahele jätta. Meie jätsime vahele punkti nr 29, mis tähendanuks rõvedalt pikka roostikus summimist ja metsikut ajakadu. Huvitav, milline oli rajameistri nägemus selle punkti optimaalsest võtmisest? :)
See punktide vahelejätmise võimalus on tegelikult väga hea - paneb rajal strateegiliselt planeerima. Antud juhul võis eeldada, et liidrid võtavad põhirajal kõik punktid ning eraldavad terad sõkaldest rogainil. Meie liidrite hulka ei pürginud, nii et võisime endale lubada punktist loobumist.
Jalgratas - oh kruusatee, oh kruusatee
Varahommikuses jaheduses võtsime rattad ja alustasime sõitu. Kohe üsna alguses sai aru, et Saaremaa arusaam kruusateest tähendab liiva ja kuni rusikaruuruste kivide segu. Aga vibratsioon kätes oli meeletu ja ainus, mis mul peale seda 36-tunnikat haiged on, ongi randmed, käed ja õlad. Ja kui mul nüüd see traktoristide kutsehaigus vibratsioonitõbi tuleb, kaeban Matkaspordi kohtusse :)
Rattaetapi esimene üllatus oli see, et kuigi me liikusime rahulikus tempos, hakkas järjest tiime vastu tulema, selg ees. Ilmselt oli neil varahommikune uni, et nii vaevaliselt liikusid. Ja teine üllatus (minu personaalne) oli see, et uuendatud rattaga sai väga hästi sõita ka kohtades, millistes ma varem kogu aeg kinni jäin ja kukkusin, sest ei saanud kiiresti käike kergemaks vahetada.
Kui kruusateedest kätesse juba trimmeriga töötamisega võrreldav vibratsioon sisse lõi, jõudsime Vilsandi loodusparki. Lisaülesandeks oli ronida torni, jätta meelde ja kanda oma kaardile Vilsandi saare jooksupunktid. Meie kasutasime jälle välismälu ehk kaasasolevat fotoaparaati – eks näis, millal võistluste korraldajatel sellest villand saab ja see ära keelatakse :)
Vilsandi: ood Tättele, Matverele ja ahjule
Nii palju kui ma olen Jaan Tätte esinemistel käinud, on ta ühe vahepalana alati meenutanud seda, kuidas nad koos Marko Matverega vedasid läbi vee Vilsandile saunaahju. Meil midagi ahjuga võrreldavat kaasas ei olnud, nii et sumasime reipalt vette.
Enamasti ulatus vesi põlvini või pisut üle, kuid ühes sügavamas (paaditee?) lõigus oli vana blondiininalja tsiteerides lausa üle mõistuse. Mulle täpsemalt südameauguni – uhh, kui külm see tundus :)
Vilsandil ootas meid vaatluspost, kus pidime ette näitama kohustusliku varustuse ja saime natuke lobiseda. Siis sukeldusime Vilsandi avarustesse – tõesti, tuleb öelda, et tegu on ootamatult suure saarega!
Enam põnevust pakkus punkt tihedas kadaka- ja ma-ei-tea-mis-lehtpuude (paakspuude?) võsas. Tuuseldasime seal Leivoga ühel ja teisel pool, kuid läbi tihedate kadakate ei näinud kaugemale kui oma nina ette ja punktist võis rahumeeli meetri kauguselt mööda minna.
Otsides meenus mulle pilt võistluse foorumist, kus õnnelik rajameister juubeldas kadaka- ja lehtpuusegusel künkal. Äkki oli tegu otsitava punkti kohaga? Kuna pildil olid tema ümber domineerinud lehtpuuoksad, hakkasin ettevaatlikult kõndima mööda paakspuu-või-mis-iganes-põõsaste viirgu mööda lauget künkaserva. Kahtlane see idee oli, aga paremat polnud niikuinii. Ja heureka! Seal see punkt oligi!kõmpimise tähe all. Vähemalt oli saar huvitav, muidu olnuks surmigav. Parasjagu oli Alari käes unega võitlemise kord – ja nii ta siis tukkudes end vaevaga edasi ponnistas. Tempole tähendas see muidugi seda, et ma arvasin meid juba Vilsandi põliselanikeks, kuni lõpuks koitis viimane punkt ja saime asuda tagasiteele.
Edasine Vilsandi möödus
Jätkub...
Teiste muljed: Leivo analüüsib mei tehtut ja tegemata jätmisi. Tiit (Twister) nägi ujuvaid põtru, aga ülejäänud ajal pidi seiklusspordi isu peaaegu lõplikult ära minema.