Laupäeval käisime Leivo, Evelini ja Jaanusega proovimas Keila vastavatud rullusiurada. Ehkki proovimine piirdus vihmast märja raja tõttu ühe ringiga, võivad raja kohta häid sõnu öelda nii oskajamad (Leivo ja Jaanus) kui kartlikumad (mina ja Evelin) tüüpi sõitjad.
Ring on 2,5 km pikk. Asfalt on suurepärane, rada mõnusalt lai. Plusspunktid selle eest, et teekattele on märgitud eesootavaid kurve tähistavad nooled ning ühe kruviga laskumise ees on ka hoiatus "Oht!" (Mis tegi küll võibolla isegi liiga ettevaatlikuks, aga eks teinekord ole siis teada, et niipalju pidurdada ehk polegi vaja).
Nagu eelnevast juba aru saada, on Keila ring keerukam kui Lillepi oma. On mitmeid kurve ja käänakuid (kus ülejala sõitmise oskus oleks nende kiiremal läbimisel abiks), on kaks keskmist tõusu ja laskumist ning lõpu eel maasikana üks suur tõus järsu ja kiire laskumisega. ja mis peamine: nende jaoks, kes end sellise mäe jaoks piisavalt profina ei tunne, on tehtud võimalus mäest ka ümber sõita. Nii et mäe pärast ei pea algajamad sellele rajale tulemata jääma.
Lisaboonusena saime kaasa elada Eesti Ironmani võistluse viimase ala, maratoni, läbijatele. Hommikuses ujumise stardis olime käinud kolleegi Rihot teele saatmas (kui inimene midagi nii vägevat nagu täispikk triatlon ette võtab, tuleb teda ju toetada) ning nüüd oli suur heameel näha teda nii reipal sammul jooksurajal. Lõuni jäi tal selleks hetkeks vaid pisut üle 30 kilomeetri :)
Pärast uisuproovi läksime jooksurajale ka meie neljakesi. Maratoni ette ei võtnud, kuid isegi 8km tegi minu jalad korralikult väsinuks ja isegi haigeks. Millele sai leevendust Jaanuse ja Evelini sõbraliku kodu saunas.
Pärast istusime ja muljetasime oma sellesuvistest perereisidest. Jaanus ja Evelin käisid lastega Šveitsis ja Itaalias, meie läbi Euroopa ja suurlinnade Šotimaal.