Laupäeval käisin lastega maal. Hommikul kell kaheksa oli ilm küll udune ja sooja oli ainult 2 kraadi, aga päeva peale läks soojemaks ja isegi päike tuli.
Sinililled on väljas - terve metsaalune sinetab. Isegi esimesed ülased on juba lahti läinud ning Karin leidis kraavipervelt ka paiselehti. Koristasime lillepeenardelt talvised katteoksad ning ka lumikellukesed, pellised ja siniliiliad olid olemas mis olemas. Ja aias ajasid rabarberid pakatavalt punaseid pungi. Ja üle sinetava taeva lendasid suured haneparved - ikka põhja poole.
Kevade märk oli ka see, et meie kuulsusrikas tanum oli lumest puhtaks sulanud ja täiesti sõidetavaks tahenenud. Aga rööpad on küll kohati hirmsad, nii et pühendasime Kariniga tunnikese ja täitsime kaks kodulähedasemat kivide ja mullaga ära.
Põletasime ära kõik kuuseoksad, mis said lille- ja maasikapeenardelt kokku korjatud, ning neid polnud mitte vähe. Lapsed küpsetasid lõkkel leiba ja viinereid ja mina üritasin tuha sisse küpsekartuleid panna, aga viimane läks küll nässu mis nässu. Kartulid jäid lihtsalt tooreks ja ainus muutus nende juures oli koort kattev tahmakiht.
Maale tulid ka Kai, Enn ja Urve. Nende üks kandvaid tegevusi oli autole suvekummide allapanek. Need olid ikka masendavalt kulunud kummid, mis autole jälle alla läksid... Ma küll tean, et Kai sõidab nende väheseid sõite aeglaselt ja ettevaatlikult ning et rahaga on neil nagu on, aga siiski sain ainult suurivaevu hoiduda seda olematut kummimustrit kommenteerimast.
No ja siis ladusin mina pool tunnikest puid, mida isa oli jõudnud ära lõhkuda, käisime koos Karini ja tema lastega sinilille-jalutuskäigul ja tulimegi linna tagasi. Siin aga käisime läbi Kati sõbranna Loora juurest, et tema bernhardiinikutsikat näha. Oi, see oli armas!!! 17-kilone kohmakas koeratita, imepehmete kuklakarvade, suurte pontsakate käppade ja lotendava kutsikanahaga.
Mina pingutasin veel jooksma minna, et järgmisel pühapäeval toimuval X-Dreamil mitte kohe stardis ära surra. Tekib juba lootus, et paar esimest kontrollpunkti jaksan nüüd ikka vastu pidada!!!