Veetsime emaga maal ühe toreda töise kevadise laupäeva. Riisusime õue, koristasime põõsad mullusest risust ja põletasime kogu prahi põlluservas lõkkes ära kah. Alloleval pildi ongi Mummi tööhoos.
Lumi on isegi maal praktiliselt sulanud. Tanumas on küll mõnes kohas veel põlvini sulalumehang, aga põld (tegelikult heinamaa mõne kunagise rohtunud künnivaoga) oli nii kuiv, et sealtkaudu sai maastikuautot mängides lausa väravasse sõita.
Krookused ja lumikellukesed õitsesid. Varakevadised lilled on kuidagi nii hingeliigutavad, kui nad keset kuluhallust äkki väljas on… Pildistasin neid küll koos Mummiga, küll ilma.
Meie kartulipõld (vasak pilt) oli niisuguse vee all nagu Vargamäe Andresel siis, kui Pearu piirikraavile tammi ette tegi. Aga et kartul maha panemata ei jääks, olid mutid vaeva näinud ja praktiliselt terve õue vagudesse ajanud (paremal – ja tegelikult on muttide hävitustöö näha ka ülemisel kõige suuremal fotol)). Ma ei saa aru, miks ei kaeva nad heinamaal, vaid just õues ukse all? Grr, ma ei armasta mutte… Kes teab, mida nende vastu ette võtta? Lõksud ja mürk on proovitud variant, aga mutte on nende jaoks vist liiga palju…
Ka meie karjamaakraav, mida me lapsepõlves Laaverskiks nimetasime, oli vett pilgeni – isegi see haru, mis meie õue poolt sinna sisse jookseb.
Kevad!!!!
