Pühapäeval hakkasin hommikul korralikult tegema inglise keele kodutööd – kuid ilm oli nii ilus, et võtsin hoopis ratta.
Stroomi-Vabaõhumuuseum: kergliiklustee totaalselt ülerahvastatud, aga üsna puhas. Kohati graniidikillustikuga kaetud, rulluisutama veel hästi ei kisu.
Vabaõhumuuseumi-Kakumäe. Kohati on asfalt tükklapati üles võetud, Kakumäe pool täielikult. Vahepeal keeran metsa, et ukerdada mööda kallasrada – lootusetu, metsas on veel üle põlve lund! Keerutan välja Rannamõisa teele.
Rannamõisa-Muraste. Tugev vastutuul, kiirus langeb selliseks, mille kohta Leivo armastab öelda “varsti kukud ümber”. Murastesse jõudes olen täiesti surmväsinud. Klaasist bussipeatuses on tuulevaikne, pööran nina päikese poole ja mõnulen oma veerand tundi.
Muraste-kodu. Tagasitee on allatuult ja puhkus mõjunud: endise 13km/h asemel ei tundu 30 üldse raske! Kuni Hipodroomi juures ründab taas väsimus, viimased poolteist kilti koduni mööduvad taas ümberkukkumistempos. Aga kui mõnus on maanduda sooja vanni ja kui hea maitseb viiepäevasuitsulihaga võileib!
52 km kevade esimeseks rattatrenniks – ja kui Soomaalt kajakkimast tagasi jõudnud Leivo helistab, et võiks veel rulluisutama minna, siis… muidugi lähen. Autoga Tabasallu, sealt rullitades Murastesse ja tagasi. Tee on kruusast praktiliselt puhas – aga muidugi see vastutuul! Tõsi, vastupidine variant (kergelt sinna, vastutuult tagasi) oleks hullem…
Pole paha, ütleks Mati Alaveri kombel. (Huvitav küll, kas viimase aja sündmuste järel veel üldse jätkatakse tema tsiteerimist? 
)