Sai kunagi Jaanile lubatud, et heategevatel alustel korraldan ühel päeval Kevadplummi ronimisseina julgestust. Ja pühapäeval tuli see päev siis kätte. Leivo tegi samalaupäeval ja kirjutas-pildistas ka.
Algul oli huvitav, aga ronimishuvilisi oli hullult palju ja seitse tundi möllata lõpuks ikka päris tüütu ja väsitav. Vahepeal käisin korra küll tunnikeseks ära, aga ikka. Sest tundus, et ronimissein oli üks külgetõmbavamaid atraktsioone - lõpuks saime köied kokku pakkida ainult tänu sellele, et turvamehed tahtsid halli sulgeda - aga huviliste saba ei paistnud lõppevat.
Üritus muus osas ... ei oskagi öelda. Liiga ilus ilm oli, et rahvas viitsiks halli tulla, nii et külastajaid oli küll vähe. Meie juures ronimas käisid põhiliselt esinejad, kes oma etteastega lõpule jõudsid. Ja esinemised, vähemalt need, mida ronimisseina poole näha, käisid küll tühja põranda ees. Päris kahju oli lastest, eeskavadega ju kõvasti vaeva nähtud ja puha. Aga ehk esinemisrõõm selle siiski korvas.
Nii nagu minu ja loodetavasti ka teiste julgestajate jaoks korvas ilusa kevadpäeva umbses spordihallis veetmise väikeste ja suuremate ronijate rõõm. Minu lemmik oli kuueaastane kahe punupatsiga eesti-vene tüdruk, kes päeva jooksul vähemalt kümmekond korda ronimas käis. Lõpuks me ei võtnudki talt enam vööd maha, ootas oma järjekordset korda ronimisvarustuses.