“Nõuuu!” kiljus Ode läbi nördimuse ja naeru, püüdes kõigi kättejuhtuvate esemetega tabada põiklevat Jürit, kes mingi pildiga vehkis. “Ma tean isegi, et ma pole väärt 11.klassi pääsema! Ma pole väärt gümnaasiumis õppimagi!”
“Aga ikkagi –kuu!” väikeõde kiusav Jüri tõstis taas raamatu, mille kaanel astronoomiapilt. “Kuu, Ode! Kuu!”
“Mul olid lihtsalt ajud neist eelmistest ülesannetest juba pehmed!!!”
Vaigistasin lahingu maha ja pärisin põhjuste järele. Ilmnes, et koduse sõja põhjuseks oli Ode füüsika kirjalik eksam, kus, nagu Ode ise kodus järele mõeldes avastas, arvutas ta ühes ülesandes, et Kuu teeb tiiru ümber Maa kahe minutiga. Eksami käigus ei olnud see tulemus üldse kahtlane tundunud.
Minu kojujõudmise rahustav mõju ei kestnud kaua, sest mul tuli õnnetu mõte asja kohta lähemalt küsida.
“Ode, aga kuidas sulle see tõehetk siis kohale jõudis, et kuu ei saa ju nii kiiresti oma tiiru teha?”
“Eks ta ärkas hommikul üles ja vaatas, et määh, kuidas see asi akna taga ikka veel paigal püsib,” pistis Jüri vahele.
Ja kõik algas otsast peale.
__
Kihutav kuu ei olnud siiski hirmsam viga kui muud võimalikud valed lahenduskäigud. Ode eksami koondhindeks sai tubli 4.