Õhtutel enne magamajäämist olen viimasel ajal lugenud Dumas´ "Kümme aastat hiljem". Olen jõudnud juba kolmanda köiteni.
Kunagi - vanuses mingi 13 - haarasid need raamatud mind tohutult. Isegi rohkem kui sarja kuulus esikteos "Kolm musketäri" - eks ikka sellepärast, et õukonnaelu, kauneid tualette ja armuintriige oli rohkem. Nüüd - isegi mitte 10, vaid rohkem kui 20 aastat hiljem - lappan kõik need kaunid kohad küll diagonaalis - aga ikka on lahe. Lülitab meeldivalt välja.
Niimoodi oma raamatuvalikuga jätkates mandun varsti Barbara Cartlandi tähtteosteni.