Kui ma olin väike, käis külatee otse läbi meie õue. Aida ja maja vahelt, üsna trepi eest. Tegi siis väikese kaare vasakule, lauda ja kemmergu suunas, ning teest paremale jäi kooguga kaev, kust käisime ämbritega vett toomas.
Minu meelest oli see tee ääres elamine väga põnev. Ikka logistas läbi hoovi mõni hobuvanker, kui Valgejõe-poolse külaotsa rahvas läks hobust Mätlikus asuvast tallist tooma või sinna tagasi viima. Mõnikord sõideti isegi traktoritega, ehkki see tee polnud strateegiliseks ühenduseks põldude vahel. Rääkimata siis jalameestest ja jalgratturitest, bussi pealt tulijatest ja sinna minejatest ning purjus külameestest, kes öösel sääreväristajate või mootorratastega põristasid või oma jalgrattaga maadlesid. "Nagu üks läbisõiduhoov!" nurises alati mu ema. Ja ehkki mina tollal tema pahameelt ei jaganud, saan praegu sellest suurepäraselt aru.
Kui kaheksakümnedate lõpus-üheksakümnendate alguses hakati maid tagastama, võttis isa ka teeküsimuse tõsiseslt ette. Kolhoosielu, traktorid ja tallid olid selleks ajaks kadunud ning külaelu ka muus mõttes üsnagi hääbunud. Ning alumise külaotsa rahvas ei kasutanud enam liikumiseks meie õue läbivat teed, vaid sõitis mööda Valgejõe-Loksa maanteel kilomeetri edasi ning pööras külavahele alles Süagu juures. Nii et Pohla tanuma tee säilis tugevana ainult meie ja Tagavälja majani ning hakkas meie ja Pikka vahel vaikselt hüljatusse vajuma.
Hakkas hüljatusse vajuma küll, aga ikka olnuks äärmiselt maotu sinna lihtsalt aed ette ehitada ja "Eramaa" silt välja riputada. Nii leppiski isa naabritega, eeskätt Pikka Reinuga kokku, et uus tee kujundadatakse meie õuest mööda: mitte enam aida eest, vaid aida tagant läbi. Kiviaia ots lammutati maha ning Rein oli esimene, kes oma traktoriga sealtkaudu sõitma hakates teepõhja sisse ajas. Siis läksid kõik teisedki rõõmuga järgi, sest ega külarahvalegi iseäranis mugav ei olnud pidevalt läbi meie õue kulgeda. Eestlane on ju mõlemat pidi distantsi hoidev rahvas ning teise privaattsooni (ja mis see trepi- ja kaevuesine ikka muud on) tungimine oli kõigile ebamugav.
Ehkki ka uus tee läheb juriidiliselt võttes läbi meie eraomandi ning sellest mõlemale poole jäävad meie talu maad, sai tülika teeküsimuse lahendatud täielikult võidan-võidan meetodil. Meie saime privaatse õue, külarahvas sai neutraalsema tee.
See juhtum tuli mulle praegu meelde seoses sellega, et pärast Roheliste Rattaretke ma aegaajalt mõtlen era- ja avalike huvide kokkupuutekohtade või kokkupõrgete üle.