Hulk aega tagasi, juba eelmisel reedel, vaatasime koos Odega TV3st filmi "Kolmteist" (USA 2003). Vähemalt mina mõtlen aegajalt selle filmi peale siiamaani - võibolla sellepärast, et ma ei saanud teda lõpuni vaadata (läksin Katile sadamasse ja leivole lennujaama vastu) ning tean nüüd ainult Ode vahendusel, kuidas see lõppes.
Iseenest ju banaalne teismeliselugu: Tracy (Evan Rachel Wood) on lapselik nohik-tüüpi tüdruk: õpib ainult viitele, voodit jagab kaisukarude ja aega väiksemate sõbrannadega. Tema püüdlus ja ülim soov on võita kooli kuumima tüdruku Evie (Nikki Reed) soosingut. Selle nimel nõuab ta emalt uued riided, neelab alla Evie-poolsed alandused ja muudkui tilpneb tal sabas. Õnn saabub siis, kui Tracyl õnnestub varastada käekott suurema hulga rahaga, mille eest ühiselt shoppama siirduda - jää saab murtud ja tee ihaldatud sõbrannastaatuseks on valla. Nagu väike kutsikas järgneb Tracy Evie poolt seatud ahvatlustele: kas sellega saad hakkama? aga sellega?... Soov sõbranna tunnustuse järgi on nii suur, et paneb kõike tegema. Seejuures ilma sisemiste süümepiinadeta, mis tavaliselt selliste "hea tüdruk satub halva võrku" stereotüübiga kaasas käivad. Tracy, vist oma ea kohta keskmisest naiivsem, võtab kõike Evie poolt tulnut kõhklusteta vastu. Kõik varasem - pere, sõbrad ja nende mõju - taandub.
Ode vahendusel ma tean, et lõpuks - vahelejäämisel - süüdistab Evie kõiges halvas Tracyt, aga et isegi see ei suuda murda Tracy vankumatut vaimustust sõbranna suhtes...
See film, ehkki filmilikult võimendatud, oli tegelikult väga tuttav ja elutruu. Oma emotsioonidelt. Isegi minu jaoks, kes ma olin pubekas hoopis teisel, praeguste 13-aastaste jaoks olematul ajal. Aga isegi mina mäletan - tõsi, mõni aasta vanemana - vaimustustust iseendast, mis tuli sõbrannaga kaelastikku seltskonnas hängides, uusi tutvusi sõlmides, uusi ahvatlusi kogedes ja järele proovides... Oo, seda pilkude ilu ja võlu ja tuld, ja need autod! ja baarimehed! - kui mälu järgi tsiteerida Lolita laulukest...
Ent tagantjärele ei suuda ma ära imestada, milline teflontüdruk ma ikkagi olin: kõik see möödus minust jälge jätmata mu elu mõjutamata. Ja tegelikult tundsin ma end siiski kogu aeg nagu kõrvaltvaataja, teadmises, et see siin pole päris ja jääv, see pole minu maailm. Ma teadsin ikka, et kodused on mulle kallid ja nende heakskiit mulle oluline - kindlasti ei tahtnud ma oma tegudega ei oma vanemaid kurvastada ega koolis õpetajate halvakspanu teenida. Mul oli lihtsalt salaelu, aga ühel hetkel, kui mõistus äkki pähe tuli - see juhtus tõepoolest äkki! -, suutsin sellest salaelust jälle välja astuda. Ja ega ma väga hulle tükke ikka kaasa ei teinud ka - ilmselt sellepärast, et mulle ei meeldinud purjusoleku tunne ja alkoholi joomist püüdsin ainult teeselda...
Mõtlema pani mind tegelikult see, et ega ma väga ei tea oma laste võimalikest salaeludest. Ma küll usun, et nad on mõistlikumad kui mina omal ajal ja hoiduvad veelgi rohkem kui mina seda oskasin teha. Päris puutumatult aga ei möödu kolmteist (number pole tegelikult oluline) aga ju kellestki...