Ema-isa korteris on rõduuks, mida (nagu ilmselt suurt enamikku rõduuksi) saab avada ja sulgeda ainult toa poolt. Nii oligi, et kui ema läks rõdule midagi tegema, palus ta isal ukse korraks kinni panna - et koer järele ei tuleks ja tuba ei jahtuks.
Aga kuna isa oli parasjagu sättimas end riidesse ja minemas garaaži, oli ta mõtetega juba oma asjade juures. Nii keeras ta küll rõduukse sulguri kuulekalt kinni, kuid pani saapad jalga... ja astus uksest välja. Viimane, mida ema rõdule kuulis, oli välisukse mürtsatus. Siis hakkas üksi tuppa jäänud Ferri solvunult kiunuma.
Ema oli muidugi kuri. Lubas mõttes, et tagasi jõudes saab isa prenneliga üle turja ja mida kõike veel. Algul andsid need mõtted ilmselt sooja, aga mitte kauaks. Riided olid ju kah õhukesed, mõeldud ainult mõneminutiliseks väljas olemiseks.
Mõnda aega proovis ema kössitades sooja saada. Aga kümnekonnakraadises pakases ei aita kaua ka see. Hakata rõdul hüplema või muu võimlemisega sooja tegema...? Aga kui garaaži läinu paariks tunniks või kauemakski ära jääb, ei aita pikalt ka see. Ja see pagana koer kah muudkui klähvis ja kiljus teisel pool ust, vaata, et hüppab klaasidest läbi.
Õnneks oli rõdul suur puulõhkumiskirves. Pärast selgus, et oli ka terve isa tööriistakast, aga seda ema ei märganud. Võttis aga massiivse kirve, kangutas rõduaknal klaasi hoidvad liistud lahti, tõstis klaasid eest ära ja ronis aknaavast tuppa.
Ning muidugi jõudis täpselt selle lammutustöö lõpuks garaažist tagasi ka isa. Sellest, mis siis juhtus ja kas tõesti ka legendaarne prennel käiku läks, ajalugu vaikib
***
See on mu ema-isa selletalvine suurim pahandus. Eelmine analoogne juhtum oli umbes 30 aastat tagasi, kui mina ja Karin olime maal ning esimesena koju jõudnud isa oli lukustatud koduuksele võtme ette jätnud ja kõige tagumises toas sügavalt magama jäänud. Töölt naasnud ema helistas uksekella, kuid see kaikus ainult esimeses koridoris ega ulatunud kolme vahepealse ukse taha. Paar tundi trepil istunud, vahepeal vaheldumisi uksele kloppinud ja kella helistanud ema otsis lõpuks öömaja venna juurest. Telefoni tollal korteris ei olnud, mobiilidest ei osanud keegi unistadagi ning kõrges korrusmajas jääb ära ka ka aknale koputamise võimalus.
Kui isa tookord kell üks öösel ärkas harjumatu tunde peale, et on voodis üksi, sai ta muidugi kohe aru, mis vahepeal juhtunud. Samas, kell üks öösel, vedas ta süümepiinades vaeveldes juhtmed tagumisse koridori ja paigutas uksekella ümber. Näis, mis ta nüüd rõduuksega ette võtab.
Ema aga arvestas, et järgmine lops peaks siis tulema taas 30 aasta pärast. Ei tea küll, mida need 90+ tegelased siis välja mõtlevad :)