Käisime Katiga sõitmas Kõrvemaa rattamaratoni lühikest 16km etappi. Minek, muide, oli Kati idee – mina olen rattasõidud vist spordikalendrist täiesti maha kandnud.
Olime korra mõelnud ka 38 km peale, aga kirjapanemise hetkel septembri keskel oli külm ja ladistas vihma, nii et mõte ukerdada 38km märjas liivas ja libedatel puujuurtel ei tundunud üldse tore. Pealegi oli see Kati jaoks esimene rattavõistlus üldse, nii et polnud mõtet liiga palju ette võtta.
Ilm oli – vastupidiselt registreerimise ajal toimunule – imeilus. Kui olime kaasa võtnud igaks juhuks ka kilekad, seljas oli pika varrukaga särk ja selle peal rattapluus, siis kilekas jäi kohe autosse ning järgmisena loobusin mina särgist ja Kati rattapluusist. Ning ikka hakkas metsa vahel palav – sooja oli 29. septembril 22 kraadi! Alar (lisatud foto on kah tema tehtud), kes samuti 16km rajal pereüritust tegi, möönis, et on ikka tõesti soe, kui isegi minul on lühikesed varrukad – tavaliselt olen ma ju üsna paksult riidesse pakitud.
Sõit oli tore. Kati muretses algul ühisstardi sagimise ja tiheduse pärast, aga kõige hullem ei olnudki. Ehkki, kuna tegu oli matkasõiduga, oli palju selliseid sõitjaid, kes igal väiksel tõusul otse keset teed või liivalaigu ees ettearvamatult rattalt maha astusid. Või ootamatult ette sõitsid. Aga vähemalt ükski kord oli siis minul elu võimalus end ässana tunda – Xdreami radadel olen ikka mina see pidur, kes teistele ette jääb J
Tore, rõõmus ja meeleolukas sõit oli. Lähme Katiga teinekordki.